LULUCF: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Metsaandmed
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Resümee puudub
Resümee puudub
 
1. rida: 1. rida:
== Sissejuhatus ==
== Sissejuhatus ==


Volume 4 provides guidance for preparing annual greenhouse gas inventories in the Agriculture, Forestry and Other Land Use (AFOLU) Sector.
4. köide annab juhiseid iga-aastaste kasvuhoonegaaside inventuuri koostamiseks põllumajanduse, metsanduse ja muu maakasutuse (AFOLU) sektoris.
This volume integrates the previously separate guidance in the ''Revised 1996 IPCC Guidelines for National Greenhouse Gas Inventories'' for Agriculture (Chapter 4) and Land Use, Land-Use Change and Forestry (Chapter 5).
See köide integreerib varem eraldiseisvad juhised ''Põllumajanduse kliimamuutuste rühma 1996. aasta riiklike kasvuhoonegaaside inventuuri käsitlevate muudetud suunistes'' põllumajanduse (4. peatükk) ning maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse (5. peatükk) kohta.
This integration recognizes that the processes underlying greenhouse gas emissions and removals, as well as the different forms of terrestrial carbon stocks, can occur across all types of land and that often the same practices influence both Agriculture and Land Use, Land Use Change and Forestry.
See integratsioon tunnistab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste ja sidumise aluseks olevad protsessid, samuti maapealsete süsinikuvarude erinevad vormid võivad esineda igat tüüpi maadel ning sageli mõjutavad samad tavad nii põllumajandust kui ka maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust.
This approach is intended to improve consistency and completeness in the estimation and reporting of greenhouse gas emissions and removals.
Selle lähenemisviisi eesmärk on parandada kasvuhoonegaaside heite ja sidumise hindamise ja aruandluse järjepidevust ja täielikkust.
The refinement builds on this objective by providing updates to the guidance in terms of improved emission factors, new methodologies, and examples for compilers to better understand the estimation of emissions and removals in the AFOLU sector.
Täiustus tugineb sellele eesmärgile, pakkudes juhiste värskendusi täiustatud heitetegurite, uute metoodikate ja näidete osas, et koostajad saaksid paremini mõista heite ja sidumise hinnanguid AFOLU sektoris.


The principal changes made in the ''2006 IPCC Guidelines'' and ''2019 Refinement to the 2006 IPCC Guidelines for National Greenhouse Gas Inventories (2019 Refinment)'', as compared with the ''Revised 1996 IPCC Guidelines'' (for both Agriculture, and Land-Use Change and Forestry, continue to reflect the elaborations of the ''Revised 1996 IPCC Guidelines'' introduced in the Good Practice Guidance and Uncertainty Management in National Greenhouse Gas Inventories (*GPG2000*) and the Good Practice Guidance for Land Use, Land-Use Change and Forestry (*GPG-LULUCF*).
Peamised muudatused, mis on tehtud IPCC 2006. aasta suunistes ja 2019. aasta IPCC riiklike kasvuhoonegaaside andmekogude 2019. aasta suunistes (2019. aasta täpsustamine), võrreldes IPCC 1996. aasta läbivaadatud suunistega (mõlema jaoks Põllumajandus, maakasutuse muutus ja metsandus kajastavad jätkuvalt ''Muudetud 1996. aasta IPCC suuniseid'', mis on kasutusele võetud riiklike kasvuhoonegaaside inventuuri heade tavade juhistes ja ebakindluse juhtimises (''GPG2000'') ja heade tavade juhistes. Maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (''GPG-LULUCF'').
These include:
Need sisaldavad:


Adoption of the six land-use categories used in *GPG-LULUCF* (i.e., Forest Land, Cropland, Grassland, Wetlands, Settlements, and Other Land -- see Chapter 3).
''GPG-LULUCF-is'' kasutatud kuue maakasutuskategooria (st metsamaa, põllumaa, rohumaa, märgalad, asulad ja muu maa – vt 3. peatükk) kasutuselevõtt.
These land categories are further sub-divided into land remaining in the same category and land converted from one category to another.
Need maakategooriad jagatakse edasi samasse kategooriasse jäävateks maadeks ja ühest kategooriast teise ümberehitatud maaks.
The land-use categories are designed to enable inclusion of all managed land area within a country;
Maakasutuse kategooriad on loodud nii, et oleks võimalik kaasata kogu riigi majandatud maa-ala;


Reporting on all emissions by sources and removals by sinks from managed lands, which are considered to be anthropogenic, while emissions and removals for unmanaged lands are not reported;.
Aruandlus kõigi majandatavatelt maadelt pärinevate heitkoguste ja neeldajate neeldumiste kohta allikate kaupa, mida peetakse inimtekkelisteks, samas kui majandamata maade heiteid ja sidumist ei teatata;


* Additional reporting elements introduced in reporting all emissions and removals for managed lands, (see Table 1.2);
* Täiendavad aruandluselemendid kõigi majandatavate maade heitkoguste ja sidumiste aruandluses (vt tabel 1.2);
* Generic methods for accounting of biomass, dead organic matter and soil C stock changes in all land-use categories and generic methods for greenhouse gas emissions from biomass burning that can be applied in all land-use categories;
* Üldised meetodid biomassi, surnud orgaanilise aine ja pinnase C varude muutuste arvestamiseks kõigis maakasutuskategooriates ning üldmeetodid biomassi põletamisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamiseks, mida saab rakendada kõikides maakasutuskategooriates;
* Incorporating methods for non-CO2 emissions from managed soils and biomass burning, and livestock population characterization and manure management systems from Agriculture (Chapter 5 of the *Revised 1996 IPCC Guidelines* and *GPG2000*;
* Kaasatakse meetodid majandatavast pinnasest ja biomassi põletamisest mitte-CO2 heitkoguste jaoks ning põllumajanduse kariloomade populatsiooni iseloomustus ja sõnnikukäitlussüsteemid (*Muudetud 1996. aasta IPCC suuniste* ja *GPG2000* 5. peatükk;
* Adoption of three hierarchical tiers of methods that range from default emission factors and simple equations to the use of country-specific data and models to accommodate national circumstances;
* Kolme hierarhilise meetodite astme kasutuselevõtt, mis ulatuvad vaikimisi heiteteguritest ja lihtsatest võrranditest kuni riigipõhiste andmete ja mudelite kasutamiseni, et kohandada riiklikke olusid;
* Description of alternative methods to estimate and report C stock changes associated with harvested wood products;
* Raie puidutoodetega seotud C varude muutuste hindamise ja aruandluse alternatiivsete meetodite kirjeldus;
* Incorporation of key category analysis for land-use categories, C pools, and CO2 and non-CO2 greenhouse gas emissions;
* Maakasutuskategooriate, C-kogumite ning CO2 ja mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heitkoguste võtmekategooriate analüüsi kaasamine;
* Adherence to principles of mass balance in computing carbon stock changes;
* Massibilansi põhimõtete järgimine süsinikuvaru muutuste arvutamisel;
* Greater consistency in land area classification for selecting appropriate emission and stock change factors and activity data;.
* Suurem järjepidevus maa-alade klassifitseerimisel sobivate heite- ja varude muutuste tegurite ning tegevusandmete valimisel.
* Improvements of default emissions and stock change factors, as well as development of an Emission Factor Database (EFDB) that is a supplementary tool to the ''2006 IPCC Guidelines'', providing alternative emission factors with associated documentation. The EFDB is described in Chapter 2 of Volume 1.
* Vaikeheidete ja varude muutuste tegurite parandamine, samuti heitetegurite andmebaasi (EFDB) arendamine, mis on täiendav tööriist IPCC 2006. aasta suunistele, pakkudes alternatiivseid heitetegureid koos nendega seotud dokumentidega. EFDB on kirjeldatud 1. köite 2. peatükis.
* Incorporation of methods to estimate CO2 and CH4 emissions from flooded land.
* Üleujutatud maa CO2 ja CH4 heitkoguste hindamise meetodite lisamine.


The AFOLU Sector has some unique characteristics with respect to developing inventory methods.
AFOLU sektoril on inventuurimeetodite arendamise osas mõned ainulaadsed omadused.
There are many processes leading to emissions and removals of greenhouse gases, which can be widely dispersed in space and highly variable in time.
On palju protsesse, mis põhjustavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja eemaldamist, mis võivad olla ruumis laialdaselt hajutatud ja ajaliselt väga varieeruvad.
The factors governing emissions and removals can be both natural and anthropogenic (direct and indirect) and it can be difficult to clearly distinguish between causal factors[^1].
Heitmeid ja sidumist reguleerivad tegurid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised (otsesed ja kaudsed) ning põhjuslikke tegureid võib olla raske selgelt eristada[^1].
<ref>This general observation was made in the IPCC Report on *Current Scientific Understanding of the Processes Affecting Terrestrial Carbon Stocks and Human Influences upon Them* (July 2003, Geneva, Switzerland). As a specific example, emissions from wildfires on managed (and unmanaged) land can exhibit large interannual variations that may be driven by either natural causes (e.g. climate cycles, random variation in lightning ignitions), or indirect and direct human causes (e.g. historical fire suppression and past forest harvest activities) or a combination of all three causes, the effects of which cannot be readily separated.</ref>
<ref>See üldine tähelepanek tehti IPCC aruandes *Praeguse teadusliku arusaama kohta maismaa süsinikuvarusid mõjutavatest protsessidest ja inimeste mõjust neile* (juuli 2003, Genf, Šveits). Konkreetse näitena võivad hallatud (ja majandamata) maa metsatulekahjude heitkogused esineda suurtes aastate lõikes, mis võivad olla tingitud kas looduslikest põhjustest (nt kliimatsüklid, äikese süttimise juhuslikud muutused) või kaudsed ja otsesed inimpõhjused (nt ajalooline tulekahju). mahasurumine ja varasemad metsaraie tegevused) või kõigi kolme põhjuse kombinatsioon, mille tagajärgi ei ole võimalik kergesti eraldada.</ref>
While recognizing this complexity, inventory methods need to be practical and operational.
Seda keerukust tunnistades peavad inventeerimismeetodid olema praktilised ja toimivad.




The ''2006 IPCC Guidelines'' and this ''2019 Refinement'' are designed to assist in estimating and reporting national inventories of anthropogenic greenhouse gas emissions and removals.
IPCC 2006. aasta juhised ja see 2019. aasta täpsustus on loodud selleks, et aidata hinnata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguste ja neeldumiste riiklikke andmekogusid ja nendest aru anda.
For the AFOLU Sector, anthropogenic greenhouse gas emissions and removals by sinks are defined as all those occurring on 'managed land'.
AFOLU sektoris määratletakse inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguste ja neeldajate kaudu tekkivate kasvuhoonegaaside heidete all kõiki neid, mis toimuvad majandataval maal.
Managed land is land where human interventions and practices have been applied to perform production, ecological or social functions.
Majandatav maa on maa, kus tootmis-, ökoloogiliste või sotsiaalsete funktsioonide täitmiseks on rakendatud inimeste sekkumist ja tavasid.
All land definitions and classifications should be specified at the national level, described in a transparent manner, and be applied consistently over time.
Kõik maa määratlused ja klassifikatsioonid tuleks riiklikul tasandil täpsustada, läbipaistvalt kirjeldada ja aja jooksul järjepidevalt kohaldada.
Emissions/removals of greenhouse gases do not need to be reported for unmanaged land.
Kasvuhoonegaaside heitkoguseid/eemaldusi ei pea teatama majandamata maa kohta.
However, it is *good practice* for countries to quantify, and track over time, the area of unmanaged land so that consistency in area accounting is maintained as land-use change occurs.
Siiski on *hea tava*, kui riigid mõõdavad majandamata maa pindala ja jälgivad seda aja jooksul, et maakasutuse muutudes säiliks pindalaarvestuse järjepidevus.
The IPCC describes the Managed Land Proxy (MLP) as an approach to approximate estimates of anthropogenic emissions and removals, but this proxy estimate also contains emissions and removals resulting from natural disturbances.
IPCC kirjeldab hallatava maa puhverserverit (Managed Land Proxy, MLP) kui lähenemist inimtekkeliste heitkoguste ja neeldumiste ligikaudsete hinnangute andmiseks, kuid see asendushinnang sisaldab ka looduslikest häiringutest tulenevaid heiteid ja sidumist.


This approach, i.e., the use of managed land as a proxy for anthropogenic effects, was adopted in the GPG-LULUCF and that use is maintained in the *2019 Refinement*.
See lähenemisviis, st majandatava maa kasutamine inimtekkeliste mõjude asendusnäitajana, võeti kasutusele GPG-LULUCF-is ja see kasutus säilib *2019. aasta täpsustamises*.
The key rationale for this approach is that the preponderance of anthropogenic effects occurs on managed lands.
Selle lähenemisviisi peamiseks põhjenduseks on see, et inimtekkelised mõjud esinevad valdavalt majandatavatel maadel.
By definition, all direct human-induced effects on greenhouse gas emissions and removals occur on managed lands only.
Määratluse kohaselt ilmnevad kõik otsesed inimtegevusest tingitud mõjud kasvuhoonegaaside heitkogustele ja sidumisele ainult majandatavatel maadel.
While it is recognized that no area of the Earth's surface is entirely free of human influence (e.g., CO2 fertilization), many indirect human influences on greenhouse gases (e.g., increased N deposition, accidental fire) will be manifested predominately on managed lands, where human activities are concentrated.
Kuigi tunnistatakse, et ükski Maa pinna ala ei ole täielikult inimmõjudest vaba (nt CO2 väetamine), avalduvad paljud kaudsed inimmõjud kasvuhoonegaasidele (nt suurenenud lämmastiku sadestumine, juhuslik tulekahju) valdavalt majandatavatel maadel, kus inimtegevus on koondunud.
Finally, while local and short-term variability in emissions and removals due to natural causes can be substantial (e.g., emissions from fire, see footnote 1), the natural 'background' of greenhouse gas emissions and removals by sinks tends to average out over time and space.
Lõpuks, kuigi looduslikest põhjustest tingitud heite ja sidumise lokaalne ja lühiajaline varieeruvus võib olla märkimisväärne (nt tulekahjust tulenevad heitmed, vt joonealune märkus 1), kipub kasvuhoonegaaside heite ja neeldajate kaudu neeldumise loomulik "taust" olema üle keskmise. aeg ja ruum.
This leaves the greenhouse gas emissions and removals from managed lands as the dominant result of human activity.
See jätab kasvuhoonegaaside heitkogused ja sidumised majandatavatelt maadelt inimtegevuse domineerivaks tulemuseks.


However, some of the emissions and removals from managed land are characterised by high interannualvariability.
Mõnda majandatava maa heitkogust ja sidumist iseloomustab aga suur aastane varieeruvus.
Interannual variability (IAV) refers to the variability in the annual emissionsandremovals estimates between years within a time series.
Aastatevaheline varieeruvus (IAV) viitab iga-aastaste heitkoguste ja eemaldamiste hinnangute varieeruvusele aegrea aastate vahel.
In the AFOLU sector, the application of the MLP means that IAV can be caused by both anthropogenic and natural causes.
AFOLU sektoris tähendab MLP rakendamine, et IAV võib olla põhjustatud nii inimtegevusest kui ka looduslikest põhjustest.
The three main causes of IAV in GHG emissions and removals in the AFOLU sector are (1) natural disturbances (such as wildfires, insects, windthrow, and ice storms), which can cause large immediate and delayed emissions and kill trees; (2) climate variability (e.g. temperature, precipitation, and drought), which affects photosynthesis and respiration; and (3) variation in the rate of human activities, including land use (such as forest harvesting), and land-use change.
Kolm peamist IAV-i põhjust kasvuhoonegaaside heite ja sidumise osas AFOLU sektoris on (1) looduslikud häiringud (nagu metsatulekahjud, putukad, tuuletõmbed ja jäätormid), mis võivad põhjustada suuri koheseid ja hilinenud heitmeid ning tappa puid; (2) kliimamuutus (nt temperatuur, sademed ja põud), mis mõjutab fotosünteesi ja hingamist; ja (3) inimtegevuse kiiruse, sealhulgas maakasutuse (näiteks metsa ülestöötamine) ja maakasutuse muutuste muutumine.


When the MLP is used and the interannual variability in emissionsand removalsdue tonatural disturbance is large, it is difficult to gain a quantitative understanding of the role of human activities compared to the impacts of natural effects.
Kui kasutatakse MLP-d ja tonaalsest häiringust tulenev heite ja neeldumise aastane varieeruvus on suur, on raske kvantitatiivselt mõista inimtegevuse rolli võrreldes looduslike mõjude mõjudega.
In such situations disaggregating<ref>Disaggregating means that an estimate is separated into its component parts</ref> MLP emissions and removals into human and natural effects may provide increased understanding and refined estimates of the emissions and removals that are due to human activities such, land use (including harvesting) and land-use change.
Sellistes olukordades liigendamine<ref>Jaotamine tähendab, et hinnang jagatakse osadeks.</ref> MLP heide ja sidumine inimese ja loodusmõjude tõttu võib anda parema arusaama ja täpsustada hinnanguid inimtegevusest, näiteks , maakasutust (sh ülestöötamist) ja maakasutuse muutmist.
In this way, disaggregation can contribute to improved quantification of the trends in emissions and removals due to human activities and mitigation actions that are taken to reduce anthropogenic emissions and preserve and enhance carbon stocks.
Sel viisil võib jaotamine aidata kaasa inimtegevusest tingitud heite ja sidumise suundumuste kvantifitseerimisele ning inimtegevusest põhjustatud heitkoguste vähendamiseks ning süsinikuvarude säilitamiseks ja suurendamiseks võetud leevendusmeetmetele.


Guidance and methods for estimating greenhouse gas emissions and removals for the AFOLU Sector now include:
Kasvuhoonegaaside heite ja sidumise hindamise juhised ja meetodid AFOLU sektoris hõlmavad nüüd järgmist:


* CO2 emissions and removals resulting from C stock changes in biomass, dead organic matter and mineral soils, for all managed lands;
* CO2 heitkogused ja sidumised, mis tulenevad biomassi, surnud orgaanilise aine ja mineraalmuldade C-varu muutustest, kõigi majandatavate maade puhul;
* CO2 and non-CO2 emissions from fire on all managed land;
* CO2 ja mitte-CO2 heitkogused tulekahjudest kogu majandataval maal;
* Optional guidance that may be used by countries that choose to disaggregate their reported MLP emissions and removals (i.e. all emissions and removals on managed land) into those that are considered to result from human activities and those that are considered to result from natural disturbances;
* Valikulised juhised, mida võivad kasutada riigid, kes otsustavad jaotada oma teatatud MLP-heite ja neeldumise (st kõik heide ja neeldumine majandatavas maas) nendeks, mida peetakse inimtegevusest tulenevateks ja looduslikest häiringutest tulenevateks;
* N2O emissions from all managed soils;
* N2O heitkogused kõikidest majandatavatest muldadest;
* CO2 emissions associated with liming and urea application to managed soils; CH4 emissions from rice cultivation;
* CO2 emissioon, mis on seotud lupjamise ja karbamiidi pealekandmisega majandatud muldadele; CH4 heide riisikasvatusest;
* CO2 and N2O emissions from cultivated organic soils;.
* CO2 ja N2O heitmed kultiveeritud orgaanilistest muldadest;.
* CO2 and N2O emissions from managed wetlands, and CH4 emissions from flooded land; CH4 emission from livestock (enteric fermentation);.
* CO2 ja N2O heitkogused majandatavatelt märgaladelt ning CH4 heitkogused üleujutatud maalt; CH4 emissioon kariloomadelt (enteerne fermentatsioon);.
* CH4 and N2O emissions from manure management systems; and C stock change associated with harvested wood products.
* CH4 ja N2O heitmed sõnnikukäitlussüsteemidest; ja C varude muutus, mis on seotud ülestöötatud puittoodetega.


The scientific background and rationale for these inventory components are given in the next section.
Nende varude komponentide teaduslik taust ja põhjendus on toodud järgmises jaotises.
 
 
== ÜLEVAADE KASVUHOONEGAASIDE HEIDETE JA EEMALDAMISTE KOHTA AFOLU SEKTORIS ==
 
=== Teaduse taust ===
 
Maakasutus ja -korraldus mõjutavad mitmesuguseid ökosüsteemi protsesse, mis mõjutavad kasvuhoonegaaside voogu (joonis 1.1), nagu fotosüntees, hingamine, lagunemine, nitrifikatsioon/denitrifikatsioon, enteraalne käärimine ja põlemine.
Need protsessid hõlmavad süsiniku ja lämmastiku muundumisi, mida juhivad bioloogilised (mikroorganismide, taimede ja loomade aktiivsus) ja füüsikalised protsessid (põlemine, leostumine ja äravool).
 
 
**Kasvuhoonegaasid AFOLU-s**
 
Peamised murettekitavad kasvuhoonegaasid on CO2, N2O ja CH4.
CO2 voogusid atmosfääri ja ökosüsteemide vahel kontrollitakse peamiselt taimede fotosünteesi kaudu omastamise ja orgaanilise aine eraldumise kaudu hingamise, lagunemise ja põlemise kaudu.
N2O eraldub peamiselt ökosüsteemidest nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni kõrvalsaadusena, CH4 aga metanogeneesi teel anaeroobsetes tingimustes pinnases ja sõnnikuhoidlas, enterokääritamise teel ning mittetäieliku põlemise käigus orgaanilise aine põletamisel.
 
**Joonis 1.1** **Peamised kasvuhoonegaaside heiteallikad/eemaldumised ja protsessid hallatud ökosüsteemides.**
 
 
Muud huvipakkuvad gaasid (põlemisel ja pinnasest pärinevad) on NOx, NH3, NMVOC ja CO, kuna need on kasvuhoonegaaside tekke lähteained atmosfääris.
Kasvuhoonegaaside teket lähtegaasidest peetakse kaudseks heiteks.
Kaudseid heiteid seostatakse ka lämmastikuühendite leostumise või äravooluga, eriti NO3 kadudega pinnasest, millest osa saab hiljem denitrifikatsiooni teel N2O-ks muuta.
 
**Emissiooni- ja eemaldamisprotsessid**.
 
Kasvuhoonegaaside vooge AFOLU sektoris saab hinnata kahel viisil: 1) C-varude netomuutustena aja jooksul (kasutatakse enamiku CO2 voogude puhul) ja 2) otse atmosfääri suunduvate ja sealt välja suunduvate gaasivoogude määrana (kasutatakse mittevastavuse hindamiseks). CO2 heitkogused ja mõned CO2 heitkogused ja sidumised).
  C-varu muutuste kasutamine CO2 heite ja sidumise hindamiseks põhineb asjaolul, et ökosüsteemi C-varude muutused on valdavalt (kuid mitte ainult) maapinna ja atmosfääri vahelise CO2 vahetuse (st muu C-ülekande protsessi, nagu leostumine) kaudu. eeldatakse olevat tühised).
  Seega võrdsustatakse kogu C-varude suurenemine aja jooksul süsinikdioksiidi netoeemaldumisega atmosfäärist ja kogu C-varude vähenemine (miinus ülekanded muudesse kogumitesse, nagu raiutud puittooted) võrdsustatakse CO2 netoemissiooniga.
  Mitte-CO2 heitkogused on suures osas mikrobioloogiliste protsesside (st pinnases, loomade seedetraktis ja sõnnikus) ja orgaaniliste materjalide põlemise tulemus.
  Allpool kirjeldatakse AFOLU sektori heite- ja eemaldamisprotsesse peamiste ökosüsteemi varude ja protsesside jaoks, mis on organiseeritud ökosüsteemi komponentide kaupa, st 1) biomass, 2) surnud orgaaniline aine, 3) pinnas ja 4) kariloomad.
 
***Biomass***
 
Taimne biomass, sealhulgas maapealsed ja maa-alused osad, on CO2 atmosfäärist eemaldamise peamine kanal.
Suured kogused CO2 kanduvad atmosfääri ja maismaaökosüsteemide vahel peamiselt fotosünteesi ja hingamise kaudu.
Süsinikdioksiidi omastamist fotosünteesi kaudu nimetatakse esmaseks kogutoodanguks (GPP).
Umbes poole keskkonnahoidlikust energiast hingavad taimed sisse ja suunavad need tagasi atmosfääri, ülejäänud osa moodustab esmase netotoodang (NPP), mis on biomassi ja surnud orgaanilise aine kogutoodang aastas.
TEJ miinus heterotroofsest hingamisest (orgaanilise aine lagunemine allapanus, surnud puidus ja pinnases) tulenevad kaod on võrdne süsinikuvaru netomuutusega ökosüsteemis ja häiringukadude puudumisel nimetatakse seda ökosüsteemi netotoodanguks (NEP).
 
Ökosüsteemi netotoodang (NEP) = netoesmane tootmine (NPP) – heterotroofne hingamine.
 
NEP miinus täiendavad C-kaod, mis tulenevad häiretest (nt tulekahju), koristamisest ja maa puhastamisest maakasutuse muutumise ajal, nimetatakse sageli bioomi netotoodanguks (NBP).
Riiklikes kasvuhoonegaaside andmekogudes maakasutuskategooriate kohta esitatud süsinikuvaru muutus on võrdne NBP-ga <ref>raiutud puit või muud biomassist saadud vastupidavad tooted (nt rõivad) ei kuulu NBP alla; harvested wood products (HWP) käsitletakse 12. peatükis.</ref>
 
Biome netotootmine (NBP) = NEP – häiretest/raietöödest/saagist tulenevad süsinikukadud.
 
 
Tuumaelektrijaama mõjutab maakasutus ja majandamine mitmesuguste inimtekkeliste tegevuste kaudu, nagu metsade raadamine, metsastamine, väetamine, niisutamine, saagikoristus ja liigivalik.
Näiteks puude ülestöötamine vähendab biomassi varusid maal.
Kuid ülestöötatud puit nõuab täiendavat kaalumist, sest osa süsinikust võib kasutusel olevates puittoodetes ja prügilas ladestuda aastaid kuni sajandeid.
Seega eraldub osa ökosüsteemist eemaldatud süsinikust kiiresti atmosfääri, samas kui osa süsinikust kandub üle teistesse varudesse, mille puhul heide viibib.
Metsavälistes ökosüsteemides (st põllumaa, rohumaa) on biomass valdavalt mittepuitne mitmeaastane ja üheaastane taimestik, mis moodustab ökosüsteemi kogu süsinikuvarust palju väiksema osa kui metsamaal.
Puitumata biomass muutub igal aastal või mõne aasta jooksul ümber ja seega võivad biomassi süsiniku netovarud jääda ligikaudu samaks, kuigi maa degradeerumise korral võivad varud aja jooksul väheneda.
Maakorraldajad võivad rohumaadel ja metsades kasutada tuld majandamisvahendina või metsikud tulekahjud võivad majandatavatel maadel, eriti metsamaal, tahtmatult põleda, põhjustades märkimisväärset biomassi süsiniku kadu.
Tulekahjud mitte ainult ei vii biomassi põletamisel CO2 atmosfääri, vaid eraldavad otseselt või kaudselt ka muid kasvuhoonegaase, sealhulgas CH4, N2O, NMVOC, NOx ja CO.
 
***Surnud orgaaniline aine***.
 
Suurem osa elusas taimses materjalis sisalduvast biomassi tootmisest (NPP) kantakse lõpuks surnud orgaanilise aine (DOM) kogumitesse (st surnud puit ja allapanu – määratlusi vt tabelist 1.1).
Mõni DOM laguneb kiiresti, viies süsiniku atmosfääri tagasi, kuid osa säilib kuude kuni aastate kuni aastakümnete jooksul.
Maakasutus ja -korraldus mõjutavad surnud orgaanilise aine C-varusid, mõjutades lagunemiskiirust ja värske detriidi sissevoolu.
Surnud orgaanilise aine põletamisest tulenevad kadud hõlmavad CO2, N2O, CH4, NOx, NMVOC ja CO heitkoguseid.
 
***Mullad***.
 
Kuna surnud orgaaniline aine killustub ja laguneb, muutub see mulla orgaaniliseks aineks (SOM).
Mulla orgaaniline aine sisaldab väga erinevaid materjale, mille pinnases viibimise aeg on väga erinev.
Osa sellest materjalist koosneb labiilsetest ühenditest, mida mikroobsed organismid kergesti lagundavad, viies süsiniku atmosfääri tagasi.
Osa mulla orgaanilisest süsinikust muundatakse aga tõrksateks ühenditeks või seotakse orgaaniliste-mineraalsete kompleksidega, mis lagunevad väga aeglaselt ja võivad seega mullas säilida aastakümneid kuni sajandeid või kauemgi.
Tulekahjude järel tekib väikeses koguses nn musta süsinikku, mis moodustab peaaegu inertse süsiniku fraktsiooni, mille käibeaeg võib ulatuda aastatuhandeid.
Biochar C<ref>Biochar on tahke karboniseeritud toode, mis saadakse pürolüüsi teel (kuumutamine piiratud õhuga) termokeemilise muundamise teel. erminit biosüsi kasutatakse siin ainult selleks, et viidata materjalidele, mis on toodetud protsessitingimustes, kus suhteliselt kergesti mineraliseeruvad orgaanilised materjalid muudetakse püsivamateks vormideks kuumutamisel üle 350 °C piiratud õhuga gaasistamis- või pürolüüsiprotsessis. Biosöe C muudatuste jaoks vaikemetoodikat ei pakuta, kuid 2. ja 3. astme meetodite jaoks on antud juhised. See juhend ei käsitle aga pürolüütilisi orgaanilisi materjale, mis tulenevad looduslikest tulekahjudest või lahtisest tulekahjust, ning kehtivad ainult mineraalmuldadele lisatud biosöe puhul.</ref>
võib toota pürolüüsi teel ja kohandada pika ringlusajaga muldadele.
 
Mulla orgaanilise süsiniku varusid mõjutavad maakasutus- ja majandamistegevused, mis mõjutavad allapanu sisendit ja mulla orgaanilise aine kadu.
Kuigi mulla orgaanilise süsiniku varude tasakaalu reguleerivad domineerivad protsessid on taimejääkidest pärit C-sisend ja lagunemisel tekkivad C-heitmed, võivad tahkete osakeste või lahustunud süsiniku kadud mõnes ökosüsteemis olla märkimisväärsed.
Sisendeid kontrollivad peamiselt otsused, mis mõjutavad tuumaelektrijaama ja/või surnud orgaanilise aine kinnipidamist, näiteks kui palju koristatud biomassi eemaldatakse toodetena ja kui palju jäetakse jääkidena.
Väljundeid mõjutavad enamasti majandamisotsused, mis mõjutavad mulla orgaanilise aine mikroobset ja füüsikalist lagunemist, näiteks mullaharimise intensiivsus.
Sõltuvalt vastasmõjudest varasema maakasutuse, kliima ja mulla omadustega võivad majandamistavade muutused põhjustada mulla C-varude suurenemist või vähenemist.
Üldiselt ilmnevad juhtimisest tingitud C-varude muutused mitme aasta kuni mõne aastakümne jooksul, kuni mulla C-varud jõuavad uuele tasakaalule.
Lisaks inimtegevuse mõjule mõjutavad pinnase C dünaamikat (samuti biomassi ja DOM-i) kliimamuutus ja muud keskkonnategurid.
 
Üleujutatud tingimustes, nagu märgalade keskkond ja koorimata riisi tootmine, suunatakse märkimisväärne osa lagunenud surnud orgaanilisest ainest ja mulla orgaanilisest ainest CH4 kujul tagasi atmosfääri.
See võib olla peamine heitkoguste allikas riikides, kus on märkimisväärne hulk koorimata riisi tootmiseks mõeldud maad või kus maad on üleujutatud (nt jõgedele tammide ehitamisel tekkinud veehoidlad).
Kuigi peaaegu kõik üleujutatud pinnased eraldavad metaani, võivad pinnase C netovarud aja jooksul suureneda, väheneda või püsida muutumatuna, olenevalt üldise süsinikubilansi juhtimisest ja keskkonnakontrollist.
Hästi kuivendatud pinnases tarbivad (oksüdeerivad) metanotroofsed bakterid väikeses koguses CH4, kuigi seda mõju CH4 eemaldamisele ei käsitleta praegustes juhendites, kuna mõju kvantifitseerimiseks on tehtud piiratud uuringuid.<ref>Vaikemetoodikaid ei ole olemas. CH4 eemaldamine aeroobses pinnases piiratud uuringute tõttu, mis käsitlevad maakasutuse ja majandamise mõju metaani oksüdatsioonile.
Siiski on tõendeid selle kohta, et maakasutuse muutusest ja lämmastiku lisamisest (st väetisena) tingitud häiringud võivad vähendada metaani oksüdatsiooni kiirust.
Riigid, kes soovivad CH4 eemaldamist hinnata ja sellest aru anda, peaksid välja töötama, valideerima ja dokumenteerima asjakohase riikliku metoodika CH4 eemaldamise hindamiseks, sealhulgas määramatuse analüüsi.
Hea tava on, et riigid, kes teatavad CH4 sidumisest, tagavad ka sümmeetria, kaasates kõik CH4 heitkogused maadele, kus on teatatud CH4 sidumisest</ref>
 
 
Mullad sisaldavad ka anorgaanilisi C-kogumeid, kas primaarsete mineraalidena lähtematerjalis, millest muld moodustati (nt lubjakivi), või sekundaarsete mineraalidena (st pedogeensete karbonaatidena), mis tekivad mulla tekke käigus.
Majandamine võib mõjutada anorgaanilise pinnase C-varusid, kuigi tavaliselt mitte orgaaniliste C-kogumite ulatuses.
 
Mõned mullahooldustavad mõjutavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid peale lihtsalt C-varu muutmise.
Näiteks kasutatakse lupjamist mulla happesuse vähendamiseks ja taimede produktiivsuse parandamiseks, kuid see on ka otsene CO2 emissiooni allikas.
Täpsemalt, lupjamine viib C maapõuest atmosfääri, eemaldades lubjakivi- ja dolomiidiladestustest kaltsiumkarbonaadi ja kandes seda muldadele, kus karbonaadi ioon areneb CO2-ks.
 
Lämmastiku lisamine on tavaline tava tuumaelektrijaamade ja põllukultuuride saagikuse suurendamiseks, sealhulgas sünteetiliste N-väetiste ja orgaaniliste lisandite (nt sõnnik) kasutamine, eriti põllu- ja rohumaadel.
See mulla lämmastiku kättesaadavuse suurenemine suurendab N2O heitkoguseid muldadest kui nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni kõrvalsaadust.
Karjatatavate loomade lämmastiku lisamine (sõnnikus ja uriinis) võib samuti stimuleerida N2O heitkoguseid.
Samamoodi suurendab maakasutuse muutus N2O heitkoguseid, kui see on seotud mulla orgaanilise aine suurenenud lagunemise ja järgneva lämmastiku mineraliseerumisega, näiteks märgaladel, metsades või rohumaadel viljelemise alustamine.
 
 
***Kariloomad***.
 
Loomakasvatussüsteemid, eriti need, kus kasutatakse mäletsejalisi, võivad olla olulised kasvuhoonegaaside heitkoguste allikad.
Näiteks mäletsejaliste seedesüsteemis toimuv enteraalne fermentatsioon põhjustab CH4 tootmist ja emissiooni.
Sõnniku ladestamist ja ladustamist puudutavad juhtimisotsused mõjutavad CH4 ja N2O heitkoguseid, mis tekivad lagunevas sõnnikus metanogeneesis ja nitrifikatsiooni/denitrifikatsiooni kõrvalsaadusena.
Lisaks põhjustavad kaudsed kasvuhoonegaaside heitkogused NH3 ja NOx lendumiskaod ning lämmastiku kaod leostumisel ja sõnnikukäitlussüsteemidest ning muldadest äravoolul.
 
### Süsinikukogumi määratlused ja mitte-CO2 gaasid
 
Igas maakasutuskategoorias võivad C varude muutused ja heite/eemaldamise hinnangud hõlmata viit süsinikukogumit, mis on määratletud tabelis 1.1.
Mõnede maakasutuskategooriate ja hindamismeetodite puhul võivad C-varu muutused põhineda kolmel süsinikukogumil (st biomassil, DOM-il ja pinnasel).
Riiklikud asjaolud võivad nõuda siin esitatud puuli määratluste muutmist.
Kui kasutatakse muudetud määratlusi, on *hea tava* nendest selgelt aru anda ja dokumenteerida, et tagada muudetud määratluste järjepidev kasutamine aja jooksul ning näidata, et kogumeid ei jäeta välja ega arvestata topelt.
Raie puidutoodetega seotud süsinikuvaru muutused esitatakse tavaliselt riiklikul tasandil (vt 12. peatükk).
 
AFOLU sektori jaoks kõige olulisemad gaasid peale CO2 on metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O).
Arvesse võetakse ka muude lämmastikku sisaldavate gaaside, sealhulgas NOx ja NH3 heitkoguseid, mis võivad olla järgnevate N2O-heite allikaks (ja seetõttu nimetatakse neid *kaudseteks* heiteallikateks) (vt 10. ja 11. peatükk).
## ÜLEVAADE AFOLU SEKTORI INVENTURI ETTEVALMISTAMISEST
 
AFOLU sektori inventuuride koostamiseks hinnatakse CO2 ja mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist iga kuue maakasutuskategooria kohta eraldi.
  Muid CO2-heite ja mitte-CO2-kategooriaid, nagu kariloomadega seotud heitkogused, pinnase lämmastiku käitlemisest tulenevad heitkogused, pinnase lupjamise heitkogused ja raiutud puidutooted, võib hinnata riiklikul skaalal, kuna sageli on saadaval ainult koondandmed.
  Andmete olemasolul saab need siiski jagada maakasutuskategooriate järgi.
 
**1.3.1** **Maakasutus- ja majandamiskategooriad**.
 
Siin on lühike ülevaade sellest, kuidas maa-ala on inventuuri eesmärgil kategoriseeritud.
3. peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult maa esindatust ja maa-ala kategoriseerimist maakasutuse ja -korraldussüsteemide järgi ning maa-ala kihistumist kliima, pinnase ja muude keskkonnakihtide järgi.
 
Kuus maakasutuse kategooriat (vt määratlusi 3. peatükis) *2006. aasta IPCC suunistes* on järgmised:
- Metsamaa;
- põllumaa;
- rohumaa;
- märgalad;
- Arveldused;
- Muu maa.
 
Iga maakasutuse kategooria jaotatakse veel sellesse kategooriasse jäävaks maaks (nt *metsamaaks jääv metsamaa*) ja ühest kategooriast teise teisendatud maaks (nt põllumaaks muudetud metsamaa).
Riigid võivad sõltuvalt meetodi valikust ja selle nõuetest valida iga kategooria maa täiendava kihistamise kliima- või muude ökoloogiliste piirkondade järgi.
Iga konkreetse maakasutuse jaoks määratud kasvuhoonegaaside heitkogused ja sidumised hõlmavad CO2 (süsinikuvaru muutustena) biomassist, surnud orgaanilisest ainest ja pinnasest, samuti põletamisel tekkivat mitte-CO2 heitkogust ja olenevalt maakasutuskategooriast ka muudest ainetest tulenevaid heitkoguseid. konkreetsed allikad (nt CH4 heide riisist ja üleujutatud maast).
 
Kariloomade majandamisest tulenevaid CH4 ja N2O heitkoguseid hinnatakse peamiste loomatüüpide puhul, nt lüpsilehmad, muud veised, kodulinnud, lambad, sead ja muud kariloomad (pühvlid, kitsed, laamad, alpakad, kaamelid jne).
Loomsete jäätmete käitlemise süsteemid hõlmavad anaeroobseid laguune, vedelaid süsteeme, igapäevast laotamist, tahkete jäätmete ladustamist, kuivplatsi, karjamaid/aedikuid/kopleid ja muid mitmesuguseid süsteeme.
 
Dilämmastikoksiidi heitkoguseid majandatavatest muldadest hinnatakse tavaliselt muldadele tarnitud lämmastiku (riigi tasandi) koondandmete põhjal, sealhulgas lämmastiku kasutamise või müügi, põllukultuuride jääkide käitlemise, orgaaniliste muudatuste ja maakasutuse muutmise kohta, mis suurendab lämmastiku mineraliseerumist mulla orgaanilises aines. .
Samamoodi hinnatakse tavaliselt koondandmete (nt riiklikul tasandil) abil lupjamisest ja karbamiidi kasutamisest majandatavale pinnasele tekkinud CO2 heitkoguseid.
 
Raiutud puittooted moodustavad süsinikuringe komponendi, mille puhul saab hinnata süsinikuvaru muutusi (juhised on esitatud peatükis 12), tuginedes riiklikul tasemel andmetele; HWP kasvuhoonegaaside heitkoguste hindamine ja aruandlus on aga praegu poliitiliste läbirääkimiste küsimus.
 
### AFOLU meetodite tasandi määratlused
 
Siin on välja toodud kolmetasandilise lähenemisviisi aluseks olevad mõisted, mis on seotud AFOLU sektoris kasutatavate meetoditega (vt kast 1.1). Üldiselt vähendab kõrgematele tasemetele liikumine varude ebakindlust, kuid varude läbiviimise keerukus ja ressursid suurenevad ka kõrgemate tasandite puhul.
Vajadusel võib kasutada tasandite kombinatsiooni, nt 2. taset saab kasutada biomassi jaoks ja 1. taset mulla süsiniku jaoks.
 
Esitatud meetodid ja andmed keskenduvad 1. taseme varudele.
Meetodid on üldiselt kohaldatavad 2. taseme varude puhul, kuid 1. tasandi jaoks esitatud vaikeandmed asendatakse osaliselt või täielikult riiklike andmetega 2. taseme hinnangu osana.
Alternatiivsete metoodikate puhul on 2. astme riigipõhiste tegurite tuletamiseks vähe erandeid (nt koguenergiatarbimise arvutused enterokääritamise metaaniheite hindamiseks).
3. astme meetodeid ei kirjeldata üksikasjalikult, kuid on välja toodud rakendamise *head tava* ja mõned näited on toodud teabekastides.
 
**KASTI 1.1**.
 
**AFOLU MEETODITE TASEMME STRUKTUURI RAAMISTIK**.
 
**1. taseme** meetodid on loodud nii, et neid oleks kõige lihtsam kasutada, ja selles köites on esitatud võrrandid ja parameetrite vaikeväärtused (nt heitkoguste ja varude muutumise tegurid).
Vaja on riigipõhiseid tegevusandmeid, kuid 1. taseme jaoks on sageli ülemaailmselt kättesaadavad tegevusandmete hinnangute allikad (nt raadamise määrad, põllumajandusliku tootmise statistika, globaalsed maakattekaardid, väetiste kasutamine, kariloomade populatsiooni andmed jne), kuigi need andmed on tavaliselt ruumiliselt jämedad.
 
**Tasand 2** võib kasutada sama metoodilist lähenemisviisi kui 1. tase, kuid rakendab kõige olulisemate maakasutuse või kariloomade kategooriate puhul riigi- või piirkonnapõhistel andmetel põhinevaid heite ja varude muutuste tegureid.
Riigis määratletud heitetegurid sobivad paremini selle riigi kliimapiirkondade, maakasutussüsteemide ja kariloomade kategooriate jaoks.
2. astmes kasutatakse tavaliselt kõrgemat ajalist ja ruumilist eraldusvõimet ning eristatumaid tegevusandmeid, et vastata riigi määratud koefitsientidele konkreetsete piirkondade ja spetsiaalsete maakasutuse või kariloomade kategooriate jaoks.
Mõne allikakategooria jaoks on ette nähtud metoodikad riigipõhiste heite- ja varude muutuste tegurite (nt enterokääritamise CH4 heitkoguste) hindamiseks.
 
**Tier 3** puhul kasutatakse kõrgema järgu meetodeid, nagu protsessipõhised mudelid ja varude mõõtmise süsteemid, mis on kohandatud riiklike olude lahendamiseks, korduvad ületunnid ning mis on ajendatud kõrge eraldusvõimega tegevusandmetest ja jaotatud kohalikul tasandil.
Need kõrgema järgu meetodid annavad hinnanguid suurema kindlusega kui madalamad tasemed.
Sellised süsteemid võivad hõlmata korrapäraste ajavahemike järel korratavat põhjalikku proovivõttu ja/või GIS-põhiseid vanuse-, klassi-/toodanguandmete, pinnaseandmete ning maakasutuse ja majandamistegevuse andmete süsteeme, mis hõlmavad mitut tüüpi seiretegevust.
Maatükke, kus toimub maakasutuse muutus, saab tavaliselt aja jooksul vähemalt statistiliselt jälgida.
Enamikul juhtudel on need süsteemid kliimast sõltuvad ja seega annavad allika hinnangud iga-aastase varieeruvusega.
Kasutada saab kariloomade populatsiooni üksikasjalikku jaotust loomatüübi, vanuse, kehakaalu jne järgi.
Mudelid peaksid läbima kvaliteedikontrolli, auditeerimise ja valideerimise ning olema põhjalikult dokumenteeritud.
 
### *Võtmekategooriate* identifitseerimine
Ei mingit täpsustamist.
 
### Varude hinnangu koostamise etapid
 
Järgmised sammud kirjeldavad AFOLU sektori kasvuhoonegaaside loendi koostamist.
 
1 Jagage kogu maa hallatavaks ja majandamata maaks (3. peatükk).
2 Töötada välja riiklik maa klassifitseerimissüsteem, mis on kohaldatav kõikidele kuuele maakasutuskategooriale (metsamaa, põllumaa, rohumaa, märgalad, asulad ja muu maa) ning jaotada seda täiendavalt kliima, mullatüübi ja/või ökoloogiliste piirkondade (st kihtide) järgi. riigis, nagu on kirjeldatud 3. peatükis.
3 Võimalusel koostada andmed maa pindala ja maa pindala muutuse kohta igas maakasutuskategoorias (kategooriate kaupa).
  Liigitage maa-ala konkreetsete juhtimissüsteemide järgi, mis on määratletud iga maakasutuskategooria jaoks (kategooriate kaupa), mis põhinevad majandamisviiside kombinatsioonidel (nt mullaharimine ja väetise kasutamine põllumaadel).
  See kategoriseerimine annab aluse heitetegurite ja varude muutuste tegurite määramiseks, mis on vajalikud konkreetse hindamismeetodi jaoks (vt 3. peatükk).
4 Riikliku tasandi statistika koostamine kariloomade, sõnnikukäitlussüsteemide, mulla lämmastiku majandamise, põllukultuuride saagikuse, biosöe C (ainult 2. ja 3. tase), lupjamise ja karbamiidi kasutamise kohta (kui on olemas maakasutuse spetsiifilised andmed mulla väetamise ja lupjamise kohta). , saab neid heitkoguste kategooriaid stratifitseerida nagu etapis 2; biosöe C muutmise andmed kihistatakse põllumaa ja rohumaa järgi nagu etapis 2).
5 Hinnake CO2 heidet ja sidumist ning mitte-CO2 heidet asjakohasel tasemel, et toetada põhikategooria analüüsi.
  Esialgsel inventuuril kasutatakse tõenäoliselt 1. või 2. tasandi lähenemisviisi.
  Siiski võib olla eelistatav jätkata 3. tasandi lähenemisviisi, kui meetodid on eelnevalt välja töötatud ning tugitegevused ja sisendandmed on koostatud (meetodite üldjuhised vt 2. peatükk).
6 Kui soovitatakse kasutada kõrgemat määramistasandit, hinnake ümber CO2 heide ja sidumine ja mitte-CO2 heide, tuginedes põhikategooria analüüsile (vt 1. köite 4. peatükki *põhikategooriate* kindlaksmääramise meetodite kohta).
7 Hinnake ebakindlust (vt 1. köite 3. peatükk) ja viige lõpule QA/QC protseduurid (mis algatatakse 1. etapis), kasutades 1. köite 6. peatükis esitatud meetodeid koos täiendavate juhistega, mis on antud käesoleva köite 2.–12. peatükis.
8 Summeerida CO2 heitkogused ja sidumised ning mitte-CO2 heitkogused inventuuriperioodi jooksul iga allikakategooria kohta maakasutuse ja kihiti, samuti kariloomade, sõnniku ja lämmastiku käitlemise heitkogused (kui neid ei analüüsita iga maakasutuskategooria kohta eraldi).
9 Kirjutage kokkuvõtlik teave aruandlustabelitesse, teisendades C varude muutused CO2 heitkogusteks või sidumiseks ja sisestades mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heitkogused maakasutuse kategooriate kaupa, kui need on olemas.
  Kombineerige mis tahes heitehinnangud, mis põhinevad riiklikel koondandmetel (nt kariloomad, sõnnikukäitlus ja mullakäitlus/muudatused), et hinnata AFOLU sektori koguheidet ja sidumist (vt 1. köite 8. peatükk, aruandlusjuhised ja tabelid).
10 Dokumenteerige ja arhiveerige kogu inventuuri koostamiseks kasutatud teave, sealhulgas tegevus- ja muud sisendandmed, emissioonitegurid, andmeallikad ja metaandmete dokumentatsioon, meetodite kirjeldused ja mudelitarkvara või -kood, kvaliteedikontrolli/kvaliteedikontrolli protseduurid ja aruanded, lisaks tulemustele iga allikakategooria.
11 Määrake AFOLU sektori tulevaste varude prioriteedid, võttes aluseks praeguste varude täielikkuse, ebakindluse ja kvaliteedikontrolli/kvaliteedikontrolli käigus tekkivate probleemide.
  Vaadata üle võtmekategooria analüüs, mis põhineb äsja valminud inventuuril, et aidata teha otsuseid tulevaste prioriteetide kohta.
## 4. KÖITE KORRALDAMINE 2019. AASTAL IPCC 2006. AASTA JUHISTE TÄIUSTAMINE
 
4. köites olevat materjali tuleks kasutada järgmiselt:.
 
2. peatükis kirjeldatakse süsinikuvarude ja biomassi põletamise üldmeetodeid, mida saab rakendada kõigis kuues maakasutuskategoorias, st meetodid ei ole konkreetse maakasutuse jaoks spetsiifilised.
Need hõlmavad ökosüsteemi C varude muutuste ning tulekahjude ja biomassi põletamise CO2 ja mitte-CO2 heitkoguste hindamist.
Et vältida liiasust järgmistes maakasutuse spetsiifilistes peatükkides, on 1. taseme võrrandid koos üldiste heitetegurite ja muude parameetrite tabelitega.
2. peatükis antakse ka juhised meetodi ja otsustuspuude valiku kohta astmete valimiseks, sealhulgas üldised juhised 2. astme heitetegurite kohta allomeetriliste mudelite ja biomassi kaartide kasutamise kohta; ja juhised 3. astme mudelite parameetrite määramiseks ja hindamiseks, andmete mudelitesse integreerimiseks, määramatuse hindamiseks ja vahenditeks selle läbipaistvuse suurendamiseks.
Teabekastides on esitatud mõned juhtumiuuringud, mis näitavad, kuidas osapooled on välja töötanud ja töötanud kolmanda taseme meetoditega.
Lisaks pakub 2. peatükk valikulist lähenemisviisi, mida võivad kasutada riigid, kes otsustavad jaotada oma teatatud MLP-heited ja neeldumised (st kõik heite ja neeldumised (E/R) majandataval maal) nendeks, mida peetakse inimtegevusest tulenevateks. ja need, mida peetakse looduslike häiringute (ND) põhjuseks.
Eelkõige kirjeldatakse selles lähenemisviisis üldist meetodit, et vähendada looduslikest häiringutest tingitud E/R iga-aastast muutlikkust ja suurendada MLP-s teatatud inimtegevuse panuse osakaalu, eraldades ND-le omistatud komponendi koguvoost.
Ülejäänud E/R kvantifitseerib E/R inimtekkelise komponendi majandataval maal kogusummana, millest on lahutatud ND.
Seda hinnangut võivad ND ja muud looduslikud mõjud siiski mõnevõrra mõjutada, kuid vähem võrreldes MLP abil hinnatud kogu E/R-ga.
Kuna riiklike kasvuhoonegaaside andmekogude eesmärk on hinnata inimtekkeliste keskkonnamõjude hindamist ja sellest teada anda, pakutakse seda lähenemisviisi inimtekkelise keskkonnamõju täpsustatud hinnanguna.
Põhjus, miks see lähenemine on piiranud jaotamist E/R-le ND-st, on see, et teaduslikud meetodid looduslike mõjude kvantifitseerimiseks ei ole praegu kättesaadavad.
Kui riik otsustab eraldada E/R põhjast ja ülejäänud inimtekkelise keskkonnamõjust, mis on hinnatud MLP abil, on *hea tava* esitada MLP kogu E/R ja kaks liigendatud komponenti ning dokumenteerida meetodid ja eeldused. kasutatud.
3. peatükk käsitleb maa järjekindlat esindamist.
Eelkõige on selles peatükis esitatud maakasutuskategooriate klassifitseerimise mitmesugused lähenemisviisid koos jaotuse tasemega.
Kasutajad leiavad, et see materjal aitab mõista süsteemide kujutamisega seotud üldisi probleeme, mida läheb hiljem vaja, et kasutada konkreetsele maakasutusele ja/või allikakategooriale omaseid hindamismeetodeid.
Pärast 2. ja 3. peatükiga konsulteerimist peaksid kasutajad liikuma vastava peatüki juurde, mis käsitleb konkreetse maakasutuse või allikakategooriaga seotud probleeme.
 
Peatükkides 4–9 antakse teavet konkreetsete maakasutuskategooriate kohta.
Need peatükid sisaldavad teavet 2. peatükis kirjeldatud üldiste meetodite rakendamise kohta ning sisaldavad ka täielikke meetodite kirjeldusi ja rakendusi mis tahes maakasutuse spetsiifiliste meetodite jaoks.
 
4. peatükis käsitletakse metsamaade heite ja sidumise hindamist.
Eraldi jaotised hõlmavad *Jäänud metsamaa metsamaad* ja *Metsamaaks muudetud maad*.
Raietöödeldud puittooteid käsitletakse eraldi peatükis 12.
 
5. peatükis käsitletakse põllumaade heitkoguste ja sidumise hindamist.
Eraldi jaotised hõlmavad *Ülejäänud põllumaad* ja *Põllumaaks muudetud maad*.
Selles peatükis käsitletakse ka riisikasvatusest saadavat CH4 tootmist, mis on omane põllumaale.
 
6. peatükis käsitletakse rohumaa heite ja sidumise hindamist.
Eraldi jaotised hõlmavad *Rohumaad Ülejäänud rohumaad* ja *Rohumaaks muudetud maad*.
 
 
7. peatükis käsitletakse märgalade heite ja sidumise hindamist, sealhulgas turba kaevandamist looduslikel turbaaladel ja üleujutatud aladel, sealhulgas CO2 ja CH4 heitkoguste hindamist.
 
8. peatükis käsitletakse asulate heite ja sidumise hindamist.
Eraldi jaotised hõlmavad *Asulateks jäänud asulaid* ja *Asulateks muudetud maad*.
 
9. peatükk käsitleb „Muud maad”, mis hõlmab alasid, kus on lage pinnas, kivid ja jää, lisaks kõikidele maa-aladele, mis ei kuulu peatükkides 4–8 käsitletud viide muusse maakasutuskategooriasse.
Kuna majandamata maade kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sidumist ei teatata, kehtivad selle peatüki meetodid ja juhised ainult „*Muueks maaks muudetud maale*”, näiteks metsa, põllumaa või rohumaa äärmiselt halvenemisel viljatuks maaks, mis ei ole kauem hallata kasulikel eesmärkidel.
 
10. peatükis antakse juhiseid kariloomadega seotud heitkoguste kohta, sealhulgas enterokääritamisest tekkivate CH4 heitkoguste ning sõnnikukäitluse CH4 ja N2O (otsene ja kaudne) heide.
Juhend pakub erinevaid võimalusi heitehinnangute kohandamiseks loomakasvatussüsteemide tootlikkuse arvessevõtmiseks ja tagab loomakasvatusest tulenevate eri heiteallikate heitkoguste hinnangute järjepidevuse.
 
11. peatükis antakse juhised hallatavatest muldadest pärinevate heiteallikate kohta, mis on peamiselt seotud väetiste, põllukultuuride jääkide, sõnniku, lubja ja karbamiidi muldadele panemisega.
Täpsemalt on ette nähtud meetodid ja juhised majandatava pinnase N2O heitkoguste ning lupjamise ja karbamiidi kasutamisel tekkivate CO2 heitkoguste hindamiseks.
Nende allikate tegevusandmeid ei jaotata tavaliselt üksikute maakasutuse järgi, seega põhinevad 1. taseme meetodid (riiklikel) koondandmetel.
 
Peatükk 12 annab metoodilisi juhiseid C-varu muutuste ja raiepuidutoodete heitkoguste hindamiseks ning on neutraalne varude hindamise mitmete alternatiivsete lähenemisviiside suhtes.
 
Joonisel 1.4 on kujutatud AFOLU aruandluse struktuur kategooriatega (sh kategooriakoodid), mis on loetletud 1. köite tabelis 8.2.
 
1. lisas on iga alamkategooria jaoks töölehed, mida saab kasutada heitkoguste hindamiseks Tier1 meetodite ja asjakohaste heite/varude muutuste tegurite ja tegevusandmete alusel.
Kasvuhoonegaaside heitkoguste/eemalduste aruandlustabelid sektorite ja riigi tasandil on toodud juhendi 1. köite 8. peatükis.
 
Lisas 2 on kokkuvõte kõigist AFOLU võrranditest, mis on varude koostajatele kiirviide.
 
Tabelis 1.2 on esitatud kokkuvõtlik teave selle kohta, milliseid süsinikuvarusid ja tegevusi, mis eraldavad mitte-CO2 gaase igas maakasutuskategoorias, käsitletakse 1. astme meetodite alusel; millises AFOLU köite jaotises juhendit käsitletakse ja nende viidet *muudetud 1996. aasta IPCC juhistele*.
 
 
**Joonis 1.4**.
 
 
**AFOLU aruandluse struktuur**.
 
 
**Lisa 1A**.
 
Ei mingit täpsustamist.
 
**AFOLU sektori jaoks mõeldud IPCC kasvuhoonegaaside inventuuri juhiste ajalugu**.
 
**Viiteallikad**.
 
IPCC (1997). *Revised 1996 IPCC Guidelines for National Greenhouse Inventories*. Houghton J. T., Meira Filho L.G., Lim B., Tréanton K., Mamaty I., Bonduki Y., Griggs D.J. Callander B.A. (Eds). Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/OECD/IEA, Paris, France.
 
IPCC (2000). *Good Practice Guidance and Uncertainty Management in National Greenhouse Gas Inventories*. Penman J., Kruger D., Galbally I., Hiraishi T., Nyenzi B., Emmanuel S., Buendia L., Hoppaus R., Martinsen T., Meijer J., Miwa K., Tanabe K. (Eds). Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/OECD/IEA/IGES, Hayama, Japan.
 
IPCC (2003). *Good Practice Guidance for Land Use, Land-Use Change and Forestry*. Penman J., Gytarsky M., Hiraishi T., Krug, T., Kruger D., Pipatti R., Buendia L., Miwa K., Ngara T., Tanabe K., Wagner F. (Eds).Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/IGES, Hayama, Japan.

Viimane redaktsioon: 9. november 2023, kell 09:48

Sissejuhatus[muuda]

4. köide annab juhiseid iga-aastaste kasvuhoonegaaside inventuuri koostamiseks põllumajanduse, metsanduse ja muu maakasutuse (AFOLU) sektoris. See köide integreerib varem eraldiseisvad juhised Põllumajanduse kliimamuutuste rühma 1996. aasta riiklike kasvuhoonegaaside inventuuri käsitlevate muudetud suunistes põllumajanduse (4. peatükk) ning maakasutuse, maakasutuse muutmise ja metsanduse (5. peatükk) kohta. See integratsioon tunnistab, et kasvuhoonegaaside heitkoguste ja sidumise aluseks olevad protsessid, samuti maapealsete süsinikuvarude erinevad vormid võivad esineda igat tüüpi maadel ning sageli mõjutavad samad tavad nii põllumajandust kui ka maakasutust, maakasutuse muutust ja metsandust. Selle lähenemisviisi eesmärk on parandada kasvuhoonegaaside heite ja sidumise hindamise ja aruandluse järjepidevust ja täielikkust. Täiustus tugineb sellele eesmärgile, pakkudes juhiste värskendusi täiustatud heitetegurite, uute metoodikate ja näidete osas, et koostajad saaksid paremini mõista heite ja sidumise hinnanguid AFOLU sektoris.

Peamised muudatused, mis on tehtud IPCC 2006. aasta suunistes ja 2019. aasta IPCC riiklike kasvuhoonegaaside andmekogude 2019. aasta suunistes (2019. aasta täpsustamine), võrreldes IPCC 1996. aasta läbivaadatud suunistega (mõlema jaoks Põllumajandus, maakasutuse muutus ja metsandus kajastavad jätkuvalt Muudetud 1996. aasta IPCC suuniseid, mis on kasutusele võetud riiklike kasvuhoonegaaside inventuuri heade tavade juhistes ja ebakindluse juhtimises (GPG2000) ja heade tavade juhistes. Maakasutus, maakasutuse muutus ja metsandus (GPG-LULUCF). Need sisaldavad:

GPG-LULUCF-is kasutatud kuue maakasutuskategooria (st metsamaa, põllumaa, rohumaa, märgalad, asulad ja muu maa – vt 3. peatükk) kasutuselevõtt. Need maakategooriad jagatakse edasi samasse kategooriasse jäävateks maadeks ja ühest kategooriast teise ümberehitatud maaks. Maakasutuse kategooriad on loodud nii, et oleks võimalik kaasata kogu riigi majandatud maa-ala;

Aruandlus kõigi majandatavatelt maadelt pärinevate heitkoguste ja neeldajate neeldumiste kohta allikate kaupa, mida peetakse inimtekkelisteks, samas kui majandamata maade heiteid ja sidumist ei teatata;

  • Täiendavad aruandluselemendid kõigi majandatavate maade heitkoguste ja sidumiste aruandluses (vt tabel 1.2);
  • Üldised meetodid biomassi, surnud orgaanilise aine ja pinnase C varude muutuste arvestamiseks kõigis maakasutuskategooriates ning üldmeetodid biomassi põletamisel tekkivate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamiseks, mida saab rakendada kõikides maakasutuskategooriates;
  • Kaasatakse meetodid majandatavast pinnasest ja biomassi põletamisest mitte-CO2 heitkoguste jaoks ning põllumajanduse kariloomade populatsiooni iseloomustus ja sõnnikukäitlussüsteemid (*Muudetud 1996. aasta IPCC suuniste* ja *GPG2000* 5. peatükk;
  • Kolme hierarhilise meetodite astme kasutuselevõtt, mis ulatuvad vaikimisi heiteteguritest ja lihtsatest võrranditest kuni riigipõhiste andmete ja mudelite kasutamiseni, et kohandada riiklikke olusid;
  • Raie puidutoodetega seotud C varude muutuste hindamise ja aruandluse alternatiivsete meetodite kirjeldus;
  • Maakasutuskategooriate, C-kogumite ning CO2 ja mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heitkoguste võtmekategooriate analüüsi kaasamine;
  • Massibilansi põhimõtete järgimine süsinikuvaru muutuste arvutamisel;
  • Suurem järjepidevus maa-alade klassifitseerimisel sobivate heite- ja varude muutuste tegurite ning tegevusandmete valimisel.
  • Vaikeheidete ja varude muutuste tegurite parandamine, samuti heitetegurite andmebaasi (EFDB) arendamine, mis on täiendav tööriist IPCC 2006. aasta suunistele, pakkudes alternatiivseid heitetegureid koos nendega seotud dokumentidega. EFDB on kirjeldatud 1. köite 2. peatükis.
  • Üleujutatud maa CO2 ja CH4 heitkoguste hindamise meetodite lisamine.

AFOLU sektoril on inventuurimeetodite arendamise osas mõned ainulaadsed omadused. On palju protsesse, mis põhjustavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja eemaldamist, mis võivad olla ruumis laialdaselt hajutatud ja ajaliselt väga varieeruvad. Heitmeid ja sidumist reguleerivad tegurid võivad olla nii looduslikud kui ka inimtekkelised (otsesed ja kaudsed) ning põhjuslikke tegureid võib olla raske selgelt eristada[^1]. <ref>See üldine tähelepanek tehti IPCC aruandes *Praeguse teadusliku arusaama kohta maismaa süsinikuvarusid mõjutavatest protsessidest ja inimeste mõjust neile* (juuli 2003, Genf, Šveits). Konkreetse näitena võivad hallatud (ja majandamata) maa metsatulekahjude heitkogused esineda suurtes aastate lõikes, mis võivad olla tingitud kas looduslikest põhjustest (nt kliimatsüklid, äikese süttimise juhuslikud muutused) või kaudsed ja otsesed inimpõhjused (nt ajalooline tulekahju). mahasurumine ja varasemad metsaraie tegevused) või kõigi kolme põhjuse kombinatsioon, mille tagajärgi ei ole võimalik kergesti eraldada.</ref> Seda keerukust tunnistades peavad inventeerimismeetodid olema praktilised ja toimivad.


IPCC 2006. aasta juhised ja see 2019. aasta täpsustus on loodud selleks, et aidata hinnata inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguste ja neeldumiste riiklikke andmekogusid ja nendest aru anda. AFOLU sektoris määratletakse inimtekkeliste kasvuhoonegaaside heitkoguste ja neeldajate kaudu tekkivate kasvuhoonegaaside heidete all kõiki neid, mis toimuvad majandataval maal. Majandatav maa on maa, kus tootmis-, ökoloogiliste või sotsiaalsete funktsioonide täitmiseks on rakendatud inimeste sekkumist ja tavasid. Kõik maa määratlused ja klassifikatsioonid tuleks riiklikul tasandil täpsustada, läbipaistvalt kirjeldada ja aja jooksul järjepidevalt kohaldada. Kasvuhoonegaaside heitkoguseid/eemaldusi ei pea teatama majandamata maa kohta. Siiski on *hea tava*, kui riigid mõõdavad majandamata maa pindala ja jälgivad seda aja jooksul, et maakasutuse muutudes säiliks pindalaarvestuse järjepidevus. IPCC kirjeldab hallatava maa puhverserverit (Managed Land Proxy, MLP) kui lähenemist inimtekkeliste heitkoguste ja neeldumiste ligikaudsete hinnangute andmiseks, kuid see asendushinnang sisaldab ka looduslikest häiringutest tulenevaid heiteid ja sidumist.

See lähenemisviis, st majandatava maa kasutamine inimtekkeliste mõjude asendusnäitajana, võeti kasutusele GPG-LULUCF-is ja see kasutus säilib *2019. aasta täpsustamises*. Selle lähenemisviisi peamiseks põhjenduseks on see, et inimtekkelised mõjud esinevad valdavalt majandatavatel maadel. Määratluse kohaselt ilmnevad kõik otsesed inimtegevusest tingitud mõjud kasvuhoonegaaside heitkogustele ja sidumisele ainult majandatavatel maadel. Kuigi tunnistatakse, et ükski Maa pinna ala ei ole täielikult inimmõjudest vaba (nt CO2 väetamine), avalduvad paljud kaudsed inimmõjud kasvuhoonegaasidele (nt suurenenud lämmastiku sadestumine, juhuslik tulekahju) valdavalt majandatavatel maadel, kus inimtegevus on koondunud. Lõpuks, kuigi looduslikest põhjustest tingitud heite ja sidumise lokaalne ja lühiajaline varieeruvus võib olla märkimisväärne (nt tulekahjust tulenevad heitmed, vt joonealune märkus 1), kipub kasvuhoonegaaside heite ja neeldajate kaudu neeldumise loomulik "taust" olema üle keskmise. aeg ja ruum. See jätab kasvuhoonegaaside heitkogused ja sidumised majandatavatelt maadelt inimtegevuse domineerivaks tulemuseks.

Mõnda majandatava maa heitkogust ja sidumist iseloomustab aga suur aastane varieeruvus. Aastatevaheline varieeruvus (IAV) viitab iga-aastaste heitkoguste ja eemaldamiste hinnangute varieeruvusele aegrea aastate vahel. AFOLU sektoris tähendab MLP rakendamine, et IAV võib olla põhjustatud nii inimtegevusest kui ka looduslikest põhjustest. Kolm peamist IAV-i põhjust kasvuhoonegaaside heite ja sidumise osas AFOLU sektoris on (1) looduslikud häiringud (nagu metsatulekahjud, putukad, tuuletõmbed ja jäätormid), mis võivad põhjustada suuri koheseid ja hilinenud heitmeid ning tappa puid; (2) kliimamuutus (nt temperatuur, sademed ja põud), mis mõjutab fotosünteesi ja hingamist; ja (3) inimtegevuse kiiruse, sealhulgas maakasutuse (näiteks metsa ülestöötamine) ja maakasutuse muutuste muutumine.

Kui kasutatakse MLP-d ja tonaalsest häiringust tulenev heite ja neeldumise aastane varieeruvus on suur, on raske kvantitatiivselt mõista inimtegevuse rolli võrreldes looduslike mõjude mõjudega. Sellistes olukordades liigendamine<ref>Jaotamine tähendab, et hinnang jagatakse osadeks.</ref> MLP heide ja sidumine inimese ja loodusmõjude tõttu võib anda parema arusaama ja täpsustada hinnanguid inimtegevusest, näiteks , maakasutust (sh ülestöötamist) ja maakasutuse muutmist. Sel viisil võib jaotamine aidata kaasa inimtegevusest tingitud heite ja sidumise suundumuste kvantifitseerimisele ning inimtegevusest põhjustatud heitkoguste vähendamiseks ning süsinikuvarude säilitamiseks ja suurendamiseks võetud leevendusmeetmetele.

Kasvuhoonegaaside heite ja sidumise hindamise juhised ja meetodid AFOLU sektoris hõlmavad nüüd järgmist:

  • CO2 heitkogused ja sidumised, mis tulenevad biomassi, surnud orgaanilise aine ja mineraalmuldade C-varu muutustest, kõigi majandatavate maade puhul;
  • CO2 ja mitte-CO2 heitkogused tulekahjudest kogu majandataval maal;
  • Valikulised juhised, mida võivad kasutada riigid, kes otsustavad jaotada oma teatatud MLP-heite ja neeldumise (st kõik heide ja neeldumine majandatavas maas) nendeks, mida peetakse inimtegevusest tulenevateks ja looduslikest häiringutest tulenevateks;
  • N2O heitkogused kõikidest majandatavatest muldadest;
  • CO2 emissioon, mis on seotud lupjamise ja karbamiidi pealekandmisega majandatud muldadele; CH4 heide riisikasvatusest;
  • CO2 ja N2O heitmed kultiveeritud orgaanilistest muldadest;.
  • CO2 ja N2O heitkogused majandatavatelt märgaladelt ning CH4 heitkogused üleujutatud maalt; CH4 emissioon kariloomadelt (enteerne fermentatsioon);.
  • CH4 ja N2O heitmed sõnnikukäitlussüsteemidest; ja C varude muutus, mis on seotud ülestöötatud puittoodetega.

Nende varude komponentide teaduslik taust ja põhjendus on toodud järgmises jaotises.


ÜLEVAADE KASVUHOONEGAASIDE HEIDETE JA EEMALDAMISTE KOHTA AFOLU SEKTORIS[muuda]

Teaduse taust[muuda]

Maakasutus ja -korraldus mõjutavad mitmesuguseid ökosüsteemi protsesse, mis mõjutavad kasvuhoonegaaside voogu (joonis 1.1), nagu fotosüntees, hingamine, lagunemine, nitrifikatsioon/denitrifikatsioon, enteraalne käärimine ja põlemine. Need protsessid hõlmavad süsiniku ja lämmastiku muundumisi, mida juhivad bioloogilised (mikroorganismide, taimede ja loomade aktiivsus) ja füüsikalised protsessid (põlemine, leostumine ja äravool).


    • Kasvuhoonegaasid AFOLU-s**

Peamised murettekitavad kasvuhoonegaasid on CO2, N2O ja CH4. CO2 voogusid atmosfääri ja ökosüsteemide vahel kontrollitakse peamiselt taimede fotosünteesi kaudu omastamise ja orgaanilise aine eraldumise kaudu hingamise, lagunemise ja põlemise kaudu. N2O eraldub peamiselt ökosüsteemidest nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni kõrvalsaadusena, CH4 aga metanogeneesi teel anaeroobsetes tingimustes pinnases ja sõnnikuhoidlas, enterokääritamise teel ning mittetäieliku põlemise käigus orgaanilise aine põletamisel.

    • Joonis 1.1** **Peamised kasvuhoonegaaside heiteallikad/eemaldumised ja protsessid hallatud ökosüsteemides.**


Muud huvipakkuvad gaasid (põlemisel ja pinnasest pärinevad) on NOx, NH3, NMVOC ja CO, kuna need on kasvuhoonegaaside tekke lähteained atmosfääris. Kasvuhoonegaaside teket lähtegaasidest peetakse kaudseks heiteks. Kaudseid heiteid seostatakse ka lämmastikuühendite leostumise või äravooluga, eriti NO3 kadudega pinnasest, millest osa saab hiljem denitrifikatsiooni teel N2O-ks muuta.

    • Emissiooni- ja eemaldamisprotsessid**.

Kasvuhoonegaaside vooge AFOLU sektoris saab hinnata kahel viisil: 1) C-varude netomuutustena aja jooksul (kasutatakse enamiku CO2 voogude puhul) ja 2) otse atmosfääri suunduvate ja sealt välja suunduvate gaasivoogude määrana (kasutatakse mittevastavuse hindamiseks). CO2 heitkogused ja mõned CO2 heitkogused ja sidumised).

 C-varu muutuste kasutamine CO2 heite ja sidumise hindamiseks põhineb asjaolul, et ökosüsteemi C-varude muutused on valdavalt (kuid mitte ainult) maapinna ja atmosfääri vahelise CO2 vahetuse (st muu C-ülekande protsessi, nagu leostumine) kaudu. eeldatakse olevat tühised).
 Seega võrdsustatakse kogu C-varude suurenemine aja jooksul süsinikdioksiidi netoeemaldumisega atmosfäärist ja kogu C-varude vähenemine (miinus ülekanded muudesse kogumitesse, nagu raiutud puittooted) võrdsustatakse CO2 netoemissiooniga.
 Mitte-CO2 heitkogused on suures osas mikrobioloogiliste protsesside (st pinnases, loomade seedetraktis ja sõnnikus) ja orgaaniliste materjalide põlemise tulemus.
 Allpool kirjeldatakse AFOLU sektori heite- ja eemaldamisprotsesse peamiste ökosüsteemi varude ja protsesside jaoks, mis on organiseeritud ökosüsteemi komponentide kaupa, st 1) biomass, 2) surnud orgaaniline aine, 3) pinnas ja 4) kariloomad.
      • Biomass***

Taimne biomass, sealhulgas maapealsed ja maa-alused osad, on CO2 atmosfäärist eemaldamise peamine kanal. Suured kogused CO2 kanduvad atmosfääri ja maismaaökosüsteemide vahel peamiselt fotosünteesi ja hingamise kaudu. Süsinikdioksiidi omastamist fotosünteesi kaudu nimetatakse esmaseks kogutoodanguks (GPP). Umbes poole keskkonnahoidlikust energiast hingavad taimed sisse ja suunavad need tagasi atmosfääri, ülejäänud osa moodustab esmase netotoodang (NPP), mis on biomassi ja surnud orgaanilise aine kogutoodang aastas. TEJ miinus heterotroofsest hingamisest (orgaanilise aine lagunemine allapanus, surnud puidus ja pinnases) tulenevad kaod on võrdne süsinikuvaru netomuutusega ökosüsteemis ja häiringukadude puudumisel nimetatakse seda ökosüsteemi netotoodanguks (NEP).

Ökosüsteemi netotoodang (NEP) = netoesmane tootmine (NPP) – heterotroofne hingamine.

NEP miinus täiendavad C-kaod, mis tulenevad häiretest (nt tulekahju), koristamisest ja maa puhastamisest maakasutuse muutumise ajal, nimetatakse sageli bioomi netotoodanguks (NBP). Riiklikes kasvuhoonegaaside andmekogudes maakasutuskategooriate kohta esitatud süsinikuvaru muutus on võrdne NBP-ga <ref>raiutud puit või muud biomassist saadud vastupidavad tooted (nt rõivad) ei kuulu NBP alla; harvested wood products (HWP) käsitletakse 12. peatükis.</ref>

Biome netotootmine (NBP) = NEP – häiretest/raietöödest/saagist tulenevad süsinikukadud.


Tuumaelektrijaama mõjutab maakasutus ja majandamine mitmesuguste inimtekkeliste tegevuste kaudu, nagu metsade raadamine, metsastamine, väetamine, niisutamine, saagikoristus ja liigivalik. Näiteks puude ülestöötamine vähendab biomassi varusid maal. Kuid ülestöötatud puit nõuab täiendavat kaalumist, sest osa süsinikust võib kasutusel olevates puittoodetes ja prügilas ladestuda aastaid kuni sajandeid. Seega eraldub osa ökosüsteemist eemaldatud süsinikust kiiresti atmosfääri, samas kui osa süsinikust kandub üle teistesse varudesse, mille puhul heide viibib. Metsavälistes ökosüsteemides (st põllumaa, rohumaa) on biomass valdavalt mittepuitne mitmeaastane ja üheaastane taimestik, mis moodustab ökosüsteemi kogu süsinikuvarust palju väiksema osa kui metsamaal. Puitumata biomass muutub igal aastal või mõne aasta jooksul ümber ja seega võivad biomassi süsiniku netovarud jääda ligikaudu samaks, kuigi maa degradeerumise korral võivad varud aja jooksul väheneda. Maakorraldajad võivad rohumaadel ja metsades kasutada tuld majandamisvahendina või metsikud tulekahjud võivad majandatavatel maadel, eriti metsamaal, tahtmatult põleda, põhjustades märkimisväärset biomassi süsiniku kadu. Tulekahjud mitte ainult ei vii biomassi põletamisel CO2 atmosfääri, vaid eraldavad otseselt või kaudselt ka muid kasvuhoonegaase, sealhulgas CH4, N2O, NMVOC, NOx ja CO.

      • Surnud orgaaniline aine***.

Suurem osa elusas taimses materjalis sisalduvast biomassi tootmisest (NPP) kantakse lõpuks surnud orgaanilise aine (DOM) kogumitesse (st surnud puit ja allapanu – määratlusi vt tabelist 1.1). Mõni DOM laguneb kiiresti, viies süsiniku atmosfääri tagasi, kuid osa säilib kuude kuni aastate kuni aastakümnete jooksul. Maakasutus ja -korraldus mõjutavad surnud orgaanilise aine C-varusid, mõjutades lagunemiskiirust ja värske detriidi sissevoolu. Surnud orgaanilise aine põletamisest tulenevad kadud hõlmavad CO2, N2O, CH4, NOx, NMVOC ja CO heitkoguseid.

      • Mullad***.

Kuna surnud orgaaniline aine killustub ja laguneb, muutub see mulla orgaaniliseks aineks (SOM). Mulla orgaaniline aine sisaldab väga erinevaid materjale, mille pinnases viibimise aeg on väga erinev. Osa sellest materjalist koosneb labiilsetest ühenditest, mida mikroobsed organismid kergesti lagundavad, viies süsiniku atmosfääri tagasi. Osa mulla orgaanilisest süsinikust muundatakse aga tõrksateks ühenditeks või seotakse orgaaniliste-mineraalsete kompleksidega, mis lagunevad väga aeglaselt ja võivad seega mullas säilida aastakümneid kuni sajandeid või kauemgi. Tulekahjude järel tekib väikeses koguses nn musta süsinikku, mis moodustab peaaegu inertse süsiniku fraktsiooni, mille käibeaeg võib ulatuda aastatuhandeid. Biochar C<ref>Biochar on tahke karboniseeritud toode, mis saadakse pürolüüsi teel (kuumutamine piiratud õhuga) termokeemilise muundamise teel. erminit biosüsi kasutatakse siin ainult selleks, et viidata materjalidele, mis on toodetud protsessitingimustes, kus suhteliselt kergesti mineraliseeruvad orgaanilised materjalid muudetakse püsivamateks vormideks kuumutamisel üle 350 °C piiratud õhuga gaasistamis- või pürolüüsiprotsessis. Biosöe C muudatuste jaoks vaikemetoodikat ei pakuta, kuid 2. ja 3. astme meetodite jaoks on antud juhised. See juhend ei käsitle aga pürolüütilisi orgaanilisi materjale, mis tulenevad looduslikest tulekahjudest või lahtisest tulekahjust, ning kehtivad ainult mineraalmuldadele lisatud biosöe puhul.</ref> võib toota pürolüüsi teel ja kohandada pika ringlusajaga muldadele.

Mulla orgaanilise süsiniku varusid mõjutavad maakasutus- ja majandamistegevused, mis mõjutavad allapanu sisendit ja mulla orgaanilise aine kadu. Kuigi mulla orgaanilise süsiniku varude tasakaalu reguleerivad domineerivad protsessid on taimejääkidest pärit C-sisend ja lagunemisel tekkivad C-heitmed, võivad tahkete osakeste või lahustunud süsiniku kadud mõnes ökosüsteemis olla märkimisväärsed. Sisendeid kontrollivad peamiselt otsused, mis mõjutavad tuumaelektrijaama ja/või surnud orgaanilise aine kinnipidamist, näiteks kui palju koristatud biomassi eemaldatakse toodetena ja kui palju jäetakse jääkidena. Väljundeid mõjutavad enamasti majandamisotsused, mis mõjutavad mulla orgaanilise aine mikroobset ja füüsikalist lagunemist, näiteks mullaharimise intensiivsus. Sõltuvalt vastasmõjudest varasema maakasutuse, kliima ja mulla omadustega võivad majandamistavade muutused põhjustada mulla C-varude suurenemist või vähenemist. Üldiselt ilmnevad juhtimisest tingitud C-varude muutused mitme aasta kuni mõne aastakümne jooksul, kuni mulla C-varud jõuavad uuele tasakaalule. Lisaks inimtegevuse mõjule mõjutavad pinnase C dünaamikat (samuti biomassi ja DOM-i) kliimamuutus ja muud keskkonnategurid.

Üleujutatud tingimustes, nagu märgalade keskkond ja koorimata riisi tootmine, suunatakse märkimisväärne osa lagunenud surnud orgaanilisest ainest ja mulla orgaanilisest ainest CH4 kujul tagasi atmosfääri. See võib olla peamine heitkoguste allikas riikides, kus on märkimisväärne hulk koorimata riisi tootmiseks mõeldud maad või kus maad on üleujutatud (nt jõgedele tammide ehitamisel tekkinud veehoidlad). Kuigi peaaegu kõik üleujutatud pinnased eraldavad metaani, võivad pinnase C netovarud aja jooksul suureneda, väheneda või püsida muutumatuna, olenevalt üldise süsinikubilansi juhtimisest ja keskkonnakontrollist. Hästi kuivendatud pinnases tarbivad (oksüdeerivad) metanotroofsed bakterid väikeses koguses CH4, kuigi seda mõju CH4 eemaldamisele ei käsitleta praegustes juhendites, kuna mõju kvantifitseerimiseks on tehtud piiratud uuringuid.<ref>Vaikemetoodikaid ei ole olemas. CH4 eemaldamine aeroobses pinnases piiratud uuringute tõttu, mis käsitlevad maakasutuse ja majandamise mõju metaani oksüdatsioonile. Siiski on tõendeid selle kohta, et maakasutuse muutusest ja lämmastiku lisamisest (st väetisena) tingitud häiringud võivad vähendada metaani oksüdatsiooni kiirust. Riigid, kes soovivad CH4 eemaldamist hinnata ja sellest aru anda, peaksid välja töötama, valideerima ja dokumenteerima asjakohase riikliku metoodika CH4 eemaldamise hindamiseks, sealhulgas määramatuse analüüsi. Hea tava on, et riigid, kes teatavad CH4 sidumisest, tagavad ka sümmeetria, kaasates kõik CH4 heitkogused maadele, kus on teatatud CH4 sidumisest</ref>


Mullad sisaldavad ka anorgaanilisi C-kogumeid, kas primaarsete mineraalidena lähtematerjalis, millest muld moodustati (nt lubjakivi), või sekundaarsete mineraalidena (st pedogeensete karbonaatidena), mis tekivad mulla tekke käigus. Majandamine võib mõjutada anorgaanilise pinnase C-varusid, kuigi tavaliselt mitte orgaaniliste C-kogumite ulatuses.

Mõned mullahooldustavad mõjutavad kasvuhoonegaaside heitkoguseid peale lihtsalt C-varu muutmise. Näiteks kasutatakse lupjamist mulla happesuse vähendamiseks ja taimede produktiivsuse parandamiseks, kuid see on ka otsene CO2 emissiooni allikas. Täpsemalt, lupjamine viib C maapõuest atmosfääri, eemaldades lubjakivi- ja dolomiidiladestustest kaltsiumkarbonaadi ja kandes seda muldadele, kus karbonaadi ioon areneb CO2-ks.

Lämmastiku lisamine on tavaline tava tuumaelektrijaamade ja põllukultuuride saagikuse suurendamiseks, sealhulgas sünteetiliste N-väetiste ja orgaaniliste lisandite (nt sõnnik) kasutamine, eriti põllu- ja rohumaadel. See mulla lämmastiku kättesaadavuse suurenemine suurendab N2O heitkoguseid muldadest kui nitrifikatsiooni ja denitrifikatsiooni kõrvalsaadust. Karjatatavate loomade lämmastiku lisamine (sõnnikus ja uriinis) võib samuti stimuleerida N2O heitkoguseid. Samamoodi suurendab maakasutuse muutus N2O heitkoguseid, kui see on seotud mulla orgaanilise aine suurenenud lagunemise ja järgneva lämmastiku mineraliseerumisega, näiteks märgaladel, metsades või rohumaadel viljelemise alustamine.


      • Kariloomad***.

Loomakasvatussüsteemid, eriti need, kus kasutatakse mäletsejalisi, võivad olla olulised kasvuhoonegaaside heitkoguste allikad. Näiteks mäletsejaliste seedesüsteemis toimuv enteraalne fermentatsioon põhjustab CH4 tootmist ja emissiooni. Sõnniku ladestamist ja ladustamist puudutavad juhtimisotsused mõjutavad CH4 ja N2O heitkoguseid, mis tekivad lagunevas sõnnikus metanogeneesis ja nitrifikatsiooni/denitrifikatsiooni kõrvalsaadusena. Lisaks põhjustavad kaudsed kasvuhoonegaaside heitkogused NH3 ja NOx lendumiskaod ning lämmastiku kaod leostumisel ja sõnnikukäitlussüsteemidest ning muldadest äravoolul.

      1. Süsinikukogumi määratlused ja mitte-CO2 gaasid

Igas maakasutuskategoorias võivad C varude muutused ja heite/eemaldamise hinnangud hõlmata viit süsinikukogumit, mis on määratletud tabelis 1.1. Mõnede maakasutuskategooriate ja hindamismeetodite puhul võivad C-varu muutused põhineda kolmel süsinikukogumil (st biomassil, DOM-il ja pinnasel). Riiklikud asjaolud võivad nõuda siin esitatud puuli määratluste muutmist. Kui kasutatakse muudetud määratlusi, on *hea tava* nendest selgelt aru anda ja dokumenteerida, et tagada muudetud määratluste järjepidev kasutamine aja jooksul ning näidata, et kogumeid ei jäeta välja ega arvestata topelt. Raie puidutoodetega seotud süsinikuvaru muutused esitatakse tavaliselt riiklikul tasandil (vt 12. peatükk).

AFOLU sektori jaoks kõige olulisemad gaasid peale CO2 on metaan (CH4) ja dilämmastikoksiid (N2O). Arvesse võetakse ka muude lämmastikku sisaldavate gaaside, sealhulgas NOx ja NH3 heitkoguseid, mis võivad olla järgnevate N2O-heite allikaks (ja seetõttu nimetatakse neid *kaudseteks* heiteallikateks) (vt 10. ja 11. peatükk).

    1. ÜLEVAADE AFOLU SEKTORI INVENTURI ETTEVALMISTAMISEST

AFOLU sektori inventuuride koostamiseks hinnatakse CO2 ja mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heidet ja sidumist iga kuue maakasutuskategooria kohta eraldi.

 Muid CO2-heite ja mitte-CO2-kategooriaid, nagu kariloomadega seotud heitkogused, pinnase lämmastiku käitlemisest tulenevad heitkogused, pinnase lupjamise heitkogused ja raiutud puidutooted, võib hinnata riiklikul skaalal, kuna sageli on saadaval ainult koondandmed.
 Andmete olemasolul saab need siiski jagada maakasutuskategooriate järgi.
    • 1.3.1** **Maakasutus- ja majandamiskategooriad**.

Siin on lühike ülevaade sellest, kuidas maa-ala on inventuuri eesmärgil kategoriseeritud. 3. peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult maa esindatust ja maa-ala kategoriseerimist maakasutuse ja -korraldussüsteemide järgi ning maa-ala kihistumist kliima, pinnase ja muude keskkonnakihtide järgi.

Kuus maakasutuse kategooriat (vt määratlusi 3. peatükis) *2006. aasta IPCC suunistes* on järgmised: - Metsamaa; - põllumaa; - rohumaa; - märgalad; - Arveldused; - Muu maa.

Iga maakasutuse kategooria jaotatakse veel sellesse kategooriasse jäävaks maaks (nt *metsamaaks jääv metsamaa*) ja ühest kategooriast teise teisendatud maaks (nt põllumaaks muudetud metsamaa). Riigid võivad sõltuvalt meetodi valikust ja selle nõuetest valida iga kategooria maa täiendava kihistamise kliima- või muude ökoloogiliste piirkondade järgi. Iga konkreetse maakasutuse jaoks määratud kasvuhoonegaaside heitkogused ja sidumised hõlmavad CO2 (süsinikuvaru muutustena) biomassist, surnud orgaanilisest ainest ja pinnasest, samuti põletamisel tekkivat mitte-CO2 heitkogust ja olenevalt maakasutuskategooriast ka muudest ainetest tulenevaid heitkoguseid. konkreetsed allikad (nt CH4 heide riisist ja üleujutatud maast).

Kariloomade majandamisest tulenevaid CH4 ja N2O heitkoguseid hinnatakse peamiste loomatüüpide puhul, nt lüpsilehmad, muud veised, kodulinnud, lambad, sead ja muud kariloomad (pühvlid, kitsed, laamad, alpakad, kaamelid jne). Loomsete jäätmete käitlemise süsteemid hõlmavad anaeroobseid laguune, vedelaid süsteeme, igapäevast laotamist, tahkete jäätmete ladustamist, kuivplatsi, karjamaid/aedikuid/kopleid ja muid mitmesuguseid süsteeme.

Dilämmastikoksiidi heitkoguseid majandatavatest muldadest hinnatakse tavaliselt muldadele tarnitud lämmastiku (riigi tasandi) koondandmete põhjal, sealhulgas lämmastiku kasutamise või müügi, põllukultuuride jääkide käitlemise, orgaaniliste muudatuste ja maakasutuse muutmise kohta, mis suurendab lämmastiku mineraliseerumist mulla orgaanilises aines. . Samamoodi hinnatakse tavaliselt koondandmete (nt riiklikul tasandil) abil lupjamisest ja karbamiidi kasutamisest majandatavale pinnasele tekkinud CO2 heitkoguseid.

Raiutud puittooted moodustavad süsinikuringe komponendi, mille puhul saab hinnata süsinikuvaru muutusi (juhised on esitatud peatükis 12), tuginedes riiklikul tasemel andmetele; HWP kasvuhoonegaaside heitkoguste hindamine ja aruandlus on aga praegu poliitiliste läbirääkimiste küsimus.

      1. AFOLU meetodite tasandi määratlused

Siin on välja toodud kolmetasandilise lähenemisviisi aluseks olevad mõisted, mis on seotud AFOLU sektoris kasutatavate meetoditega (vt kast 1.1). Üldiselt vähendab kõrgematele tasemetele liikumine varude ebakindlust, kuid varude läbiviimise keerukus ja ressursid suurenevad ka kõrgemate tasandite puhul. Vajadusel võib kasutada tasandite kombinatsiooni, nt 2. taset saab kasutada biomassi jaoks ja 1. taset mulla süsiniku jaoks.

Esitatud meetodid ja andmed keskenduvad 1. taseme varudele. Meetodid on üldiselt kohaldatavad 2. taseme varude puhul, kuid 1. tasandi jaoks esitatud vaikeandmed asendatakse osaliselt või täielikult riiklike andmetega 2. taseme hinnangu osana. Alternatiivsete metoodikate puhul on 2. astme riigipõhiste tegurite tuletamiseks vähe erandeid (nt koguenergiatarbimise arvutused enterokääritamise metaaniheite hindamiseks). 3. astme meetodeid ei kirjeldata üksikasjalikult, kuid on välja toodud rakendamise *head tava* ja mõned näited on toodud teabekastides.

    • KASTI 1.1**.
    • AFOLU MEETODITE TASEMME STRUKTUURI RAAMISTIK**.
    • 1. taseme** meetodid on loodud nii, et neid oleks kõige lihtsam kasutada, ja selles köites on esitatud võrrandid ja parameetrite vaikeväärtused (nt heitkoguste ja varude muutumise tegurid).

Vaja on riigipõhiseid tegevusandmeid, kuid 1. taseme jaoks on sageli ülemaailmselt kättesaadavad tegevusandmete hinnangute allikad (nt raadamise määrad, põllumajandusliku tootmise statistika, globaalsed maakattekaardid, väetiste kasutamine, kariloomade populatsiooni andmed jne), kuigi need andmed on tavaliselt ruumiliselt jämedad.

    • Tasand 2** võib kasutada sama metoodilist lähenemisviisi kui 1. tase, kuid rakendab kõige olulisemate maakasutuse või kariloomade kategooriate puhul riigi- või piirkonnapõhistel andmetel põhinevaid heite ja varude muutuste tegureid.

Riigis määratletud heitetegurid sobivad paremini selle riigi kliimapiirkondade, maakasutussüsteemide ja kariloomade kategooriate jaoks. 2. astmes kasutatakse tavaliselt kõrgemat ajalist ja ruumilist eraldusvõimet ning eristatumaid tegevusandmeid, et vastata riigi määratud koefitsientidele konkreetsete piirkondade ja spetsiaalsete maakasutuse või kariloomade kategooriate jaoks. Mõne allikakategooria jaoks on ette nähtud metoodikad riigipõhiste heite- ja varude muutuste tegurite (nt enterokääritamise CH4 heitkoguste) hindamiseks.

    • Tier 3** puhul kasutatakse kõrgema järgu meetodeid, nagu protsessipõhised mudelid ja varude mõõtmise süsteemid, mis on kohandatud riiklike olude lahendamiseks, korduvad ületunnid ning mis on ajendatud kõrge eraldusvõimega tegevusandmetest ja jaotatud kohalikul tasandil.

Need kõrgema järgu meetodid annavad hinnanguid suurema kindlusega kui madalamad tasemed. Sellised süsteemid võivad hõlmata korrapäraste ajavahemike järel korratavat põhjalikku proovivõttu ja/või GIS-põhiseid vanuse-, klassi-/toodanguandmete, pinnaseandmete ning maakasutuse ja majandamistegevuse andmete süsteeme, mis hõlmavad mitut tüüpi seiretegevust. Maatükke, kus toimub maakasutuse muutus, saab tavaliselt aja jooksul vähemalt statistiliselt jälgida. Enamikul juhtudel on need süsteemid kliimast sõltuvad ja seega annavad allika hinnangud iga-aastase varieeruvusega. Kasutada saab kariloomade populatsiooni üksikasjalikku jaotust loomatüübi, vanuse, kehakaalu jne järgi. Mudelid peaksid läbima kvaliteedikontrolli, auditeerimise ja valideerimise ning olema põhjalikult dokumenteeritud.

      1. *Võtmekategooriate* identifitseerimine

Ei mingit täpsustamist.

      1. Varude hinnangu koostamise etapid

Järgmised sammud kirjeldavad AFOLU sektori kasvuhoonegaaside loendi koostamist.

1 Jagage kogu maa hallatavaks ja majandamata maaks (3. peatükk). 2 Töötada välja riiklik maa klassifitseerimissüsteem, mis on kohaldatav kõikidele kuuele maakasutuskategooriale (metsamaa, põllumaa, rohumaa, märgalad, asulad ja muu maa) ning jaotada seda täiendavalt kliima, mullatüübi ja/või ökoloogiliste piirkondade (st kihtide) järgi. riigis, nagu on kirjeldatud 3. peatükis. 3 Võimalusel koostada andmed maa pindala ja maa pindala muutuse kohta igas maakasutuskategoorias (kategooriate kaupa).

 Liigitage maa-ala konkreetsete juhtimissüsteemide järgi, mis on määratletud iga maakasutuskategooria jaoks (kategooriate kaupa), mis põhinevad majandamisviiside kombinatsioonidel (nt mullaharimine ja väetise kasutamine põllumaadel).
 See kategoriseerimine annab aluse heitetegurite ja varude muutuste tegurite määramiseks, mis on vajalikud konkreetse hindamismeetodi jaoks (vt 3. peatükk).

4 Riikliku tasandi statistika koostamine kariloomade, sõnnikukäitlussüsteemide, mulla lämmastiku majandamise, põllukultuuride saagikuse, biosöe C (ainult 2. ja 3. tase), lupjamise ja karbamiidi kasutamise kohta (kui on olemas maakasutuse spetsiifilised andmed mulla väetamise ja lupjamise kohta). , saab neid heitkoguste kategooriaid stratifitseerida nagu etapis 2; biosöe C muutmise andmed kihistatakse põllumaa ja rohumaa järgi nagu etapis 2). 5 Hinnake CO2 heidet ja sidumist ning mitte-CO2 heidet asjakohasel tasemel, et toetada põhikategooria analüüsi.

 Esialgsel inventuuril kasutatakse tõenäoliselt 1. või 2. tasandi lähenemisviisi.
 Siiski võib olla eelistatav jätkata 3. tasandi lähenemisviisi, kui meetodid on eelnevalt välja töötatud ning tugitegevused ja sisendandmed on koostatud (meetodite üldjuhised vt 2. peatükk).

6 Kui soovitatakse kasutada kõrgemat määramistasandit, hinnake ümber CO2 heide ja sidumine ja mitte-CO2 heide, tuginedes põhikategooria analüüsile (vt 1. köite 4. peatükki *põhikategooriate* kindlaksmääramise meetodite kohta). 7 Hinnake ebakindlust (vt 1. köite 3. peatükk) ja viige lõpule QA/QC protseduurid (mis algatatakse 1. etapis), kasutades 1. köite 6. peatükis esitatud meetodeid koos täiendavate juhistega, mis on antud käesoleva köite 2.–12. peatükis. 8 Summeerida CO2 heitkogused ja sidumised ning mitte-CO2 heitkogused inventuuriperioodi jooksul iga allikakategooria kohta maakasutuse ja kihiti, samuti kariloomade, sõnniku ja lämmastiku käitlemise heitkogused (kui neid ei analüüsita iga maakasutuskategooria kohta eraldi). 9 Kirjutage kokkuvõtlik teave aruandlustabelitesse, teisendades C varude muutused CO2 heitkogusteks või sidumiseks ja sisestades mitte-CO2 kasvuhoonegaaside heitkogused maakasutuse kategooriate kaupa, kui need on olemas.

 Kombineerige mis tahes heitehinnangud, mis põhinevad riiklikel koondandmetel (nt kariloomad, sõnnikukäitlus ja mullakäitlus/muudatused), et hinnata AFOLU sektori koguheidet ja sidumist (vt 1. köite 8. peatükk, aruandlusjuhised ja tabelid).

10 Dokumenteerige ja arhiveerige kogu inventuuri koostamiseks kasutatud teave, sealhulgas tegevus- ja muud sisendandmed, emissioonitegurid, andmeallikad ja metaandmete dokumentatsioon, meetodite kirjeldused ja mudelitarkvara või -kood, kvaliteedikontrolli/kvaliteedikontrolli protseduurid ja aruanded, lisaks tulemustele iga allikakategooria. 11 Määrake AFOLU sektori tulevaste varude prioriteedid, võttes aluseks praeguste varude täielikkuse, ebakindluse ja kvaliteedikontrolli/kvaliteedikontrolli käigus tekkivate probleemide.

 Vaadata üle võtmekategooria analüüs, mis põhineb äsja valminud inventuuril, et aidata teha otsuseid tulevaste prioriteetide kohta.
    1. 4. KÖITE KORRALDAMINE 2019. AASTAL IPCC 2006. AASTA JUHISTE TÄIUSTAMINE

4. köites olevat materjali tuleks kasutada järgmiselt:.

2. peatükis kirjeldatakse süsinikuvarude ja biomassi põletamise üldmeetodeid, mida saab rakendada kõigis kuues maakasutuskategoorias, st meetodid ei ole konkreetse maakasutuse jaoks spetsiifilised. Need hõlmavad ökosüsteemi C varude muutuste ning tulekahjude ja biomassi põletamise CO2 ja mitte-CO2 heitkoguste hindamist. Et vältida liiasust järgmistes maakasutuse spetsiifilistes peatükkides, on 1. taseme võrrandid koos üldiste heitetegurite ja muude parameetrite tabelitega. 2. peatükis antakse ka juhised meetodi ja otsustuspuude valiku kohta astmete valimiseks, sealhulgas üldised juhised 2. astme heitetegurite kohta allomeetriliste mudelite ja biomassi kaartide kasutamise kohta; ja juhised 3. astme mudelite parameetrite määramiseks ja hindamiseks, andmete mudelitesse integreerimiseks, määramatuse hindamiseks ja vahenditeks selle läbipaistvuse suurendamiseks. Teabekastides on esitatud mõned juhtumiuuringud, mis näitavad, kuidas osapooled on välja töötanud ja töötanud kolmanda taseme meetoditega. Lisaks pakub 2. peatükk valikulist lähenemisviisi, mida võivad kasutada riigid, kes otsustavad jaotada oma teatatud MLP-heited ja neeldumised (st kõik heite ja neeldumised (E/R) majandataval maal) nendeks, mida peetakse inimtegevusest tulenevateks. ja need, mida peetakse looduslike häiringute (ND) põhjuseks. Eelkõige kirjeldatakse selles lähenemisviisis üldist meetodit, et vähendada looduslikest häiringutest tingitud E/R iga-aastast muutlikkust ja suurendada MLP-s teatatud inimtegevuse panuse osakaalu, eraldades ND-le omistatud komponendi koguvoost. Ülejäänud E/R kvantifitseerib E/R inimtekkelise komponendi majandataval maal kogusummana, millest on lahutatud ND. Seda hinnangut võivad ND ja muud looduslikud mõjud siiski mõnevõrra mõjutada, kuid vähem võrreldes MLP abil hinnatud kogu E/R-ga. Kuna riiklike kasvuhoonegaaside andmekogude eesmärk on hinnata inimtekkeliste keskkonnamõjude hindamist ja sellest teada anda, pakutakse seda lähenemisviisi inimtekkelise keskkonnamõju täpsustatud hinnanguna. Põhjus, miks see lähenemine on piiranud jaotamist E/R-le ND-st, on see, et teaduslikud meetodid looduslike mõjude kvantifitseerimiseks ei ole praegu kättesaadavad. Kui riik otsustab eraldada E/R põhjast ja ülejäänud inimtekkelise keskkonnamõjust, mis on hinnatud MLP abil, on *hea tava* esitada MLP kogu E/R ja kaks liigendatud komponenti ning dokumenteerida meetodid ja eeldused. kasutatud. 3. peatükk käsitleb maa järjekindlat esindamist. Eelkõige on selles peatükis esitatud maakasutuskategooriate klassifitseerimise mitmesugused lähenemisviisid koos jaotuse tasemega. Kasutajad leiavad, et see materjal aitab mõista süsteemide kujutamisega seotud üldisi probleeme, mida läheb hiljem vaja, et kasutada konkreetsele maakasutusele ja/või allikakategooriale omaseid hindamismeetodeid. Pärast 2. ja 3. peatükiga konsulteerimist peaksid kasutajad liikuma vastava peatüki juurde, mis käsitleb konkreetse maakasutuse või allikakategooriaga seotud probleeme.

Peatükkides 4–9 antakse teavet konkreetsete maakasutuskategooriate kohta. Need peatükid sisaldavad teavet 2. peatükis kirjeldatud üldiste meetodite rakendamise kohta ning sisaldavad ka täielikke meetodite kirjeldusi ja rakendusi mis tahes maakasutuse spetsiifiliste meetodite jaoks.

4. peatükis käsitletakse metsamaade heite ja sidumise hindamist. Eraldi jaotised hõlmavad *Jäänud metsamaa metsamaad* ja *Metsamaaks muudetud maad*. Raietöödeldud puittooteid käsitletakse eraldi peatükis 12.

5. peatükis käsitletakse põllumaade heitkoguste ja sidumise hindamist. Eraldi jaotised hõlmavad *Ülejäänud põllumaad* ja *Põllumaaks muudetud maad*. Selles peatükis käsitletakse ka riisikasvatusest saadavat CH4 tootmist, mis on omane põllumaale.

6. peatükis käsitletakse rohumaa heite ja sidumise hindamist. Eraldi jaotised hõlmavad *Rohumaad Ülejäänud rohumaad* ja *Rohumaaks muudetud maad*.


7. peatükis käsitletakse märgalade heite ja sidumise hindamist, sealhulgas turba kaevandamist looduslikel turbaaladel ja üleujutatud aladel, sealhulgas CO2 ja CH4 heitkoguste hindamist.

8. peatükis käsitletakse asulate heite ja sidumise hindamist. Eraldi jaotised hõlmavad *Asulateks jäänud asulaid* ja *Asulateks muudetud maad*.

9. peatükk käsitleb „Muud maad”, mis hõlmab alasid, kus on lage pinnas, kivid ja jää, lisaks kõikidele maa-aladele, mis ei kuulu peatükkides 4–8 käsitletud viide muusse maakasutuskategooriasse. Kuna majandamata maade kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja sidumist ei teatata, kehtivad selle peatüki meetodid ja juhised ainult „*Muueks maaks muudetud maale*”, näiteks metsa, põllumaa või rohumaa äärmiselt halvenemisel viljatuks maaks, mis ei ole kauem hallata kasulikel eesmärkidel.

10. peatükis antakse juhiseid kariloomadega seotud heitkoguste kohta, sealhulgas enterokääritamisest tekkivate CH4 heitkoguste ning sõnnikukäitluse CH4 ja N2O (otsene ja kaudne) heide. Juhend pakub erinevaid võimalusi heitehinnangute kohandamiseks loomakasvatussüsteemide tootlikkuse arvessevõtmiseks ja tagab loomakasvatusest tulenevate eri heiteallikate heitkoguste hinnangute järjepidevuse.

11. peatükis antakse juhised hallatavatest muldadest pärinevate heiteallikate kohta, mis on peamiselt seotud väetiste, põllukultuuride jääkide, sõnniku, lubja ja karbamiidi muldadele panemisega. Täpsemalt on ette nähtud meetodid ja juhised majandatava pinnase N2O heitkoguste ning lupjamise ja karbamiidi kasutamisel tekkivate CO2 heitkoguste hindamiseks. Nende allikate tegevusandmeid ei jaotata tavaliselt üksikute maakasutuse järgi, seega põhinevad 1. taseme meetodid (riiklikel) koondandmetel.

Peatükk 12 annab metoodilisi juhiseid C-varu muutuste ja raiepuidutoodete heitkoguste hindamiseks ning on neutraalne varude hindamise mitmete alternatiivsete lähenemisviiside suhtes.

Joonisel 1.4 on kujutatud AFOLU aruandluse struktuur kategooriatega (sh kategooriakoodid), mis on loetletud 1. köite tabelis 8.2.

1. lisas on iga alamkategooria jaoks töölehed, mida saab kasutada heitkoguste hindamiseks Tier1 meetodite ja asjakohaste heite/varude muutuste tegurite ja tegevusandmete alusel. Kasvuhoonegaaside heitkoguste/eemalduste aruandlustabelid sektorite ja riigi tasandil on toodud juhendi 1. köite 8. peatükis.

Lisas 2 on kokkuvõte kõigist AFOLU võrranditest, mis on varude koostajatele kiirviide.

Tabelis 1.2 on esitatud kokkuvõtlik teave selle kohta, milliseid süsinikuvarusid ja tegevusi, mis eraldavad mitte-CO2 gaase igas maakasutuskategoorias, käsitletakse 1. astme meetodite alusel; millises AFOLU köite jaotises juhendit käsitletakse ja nende viidet *muudetud 1996. aasta IPCC juhistele*.


    • Joonis 1.4**.


    • AFOLU aruandluse struktuur**.


    • Lisa 1A**.

Ei mingit täpsustamist.

    • AFOLU sektori jaoks mõeldud IPCC kasvuhoonegaaside inventuuri juhiste ajalugu**.
    • Viiteallikad**.

IPCC (1997). *Revised 1996 IPCC Guidelines for National Greenhouse Inventories*. Houghton J. T., Meira Filho L.G., Lim B., Tréanton K., Mamaty I., Bonduki Y., Griggs D.J. Callander B.A. (Eds). Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/OECD/IEA, Paris, France.

IPCC (2000). *Good Practice Guidance and Uncertainty Management in National Greenhouse Gas Inventories*. Penman J., Kruger D., Galbally I., Hiraishi T., Nyenzi B., Emmanuel S., Buendia L., Hoppaus R., Martinsen T., Meijer J., Miwa K., Tanabe K. (Eds). Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/OECD/IEA/IGES, Hayama, Japan.

IPCC (2003). *Good Practice Guidance for Land Use, Land-Use Change and Forestry*. Penman J., Gytarsky M., Hiraishi T., Krug, T., Kruger D., Pipatti R., Buendia L., Miwa K., Ngara T., Tanabe K., Wagner F. (Eds).Intergovernmental Panel on Climate Change (IPCC), IPCC/IGES, Hayama, Japan.